27. septembril toimus Vääriselupaikade inventuuri lõpuseminarTartu Ülikooli Raamatukogus, kus tutvustati aastatel 2019-2022 Eesti Looduseuurijate Seltsi (LUS) poolt riigimaadel tehtud vääriselupaikade inventuuri tulemusi ja leitud ohustatud liike. Kogu projekti juhtis Renno Nellis, ettekanded tegid veel Indrek Tammekänd, Kadri Runnel, Anneli Palo. Nende ettekannete põhjal on kogu allolev jutt.
Oluline on tähele panna RMK tegevust vääriselupaikade (VEPde) kaardistamise protsessis. RMK surve selleks, et veel kaardistamata VEPid ei saakski kaitse alla, on jõuline. RMK oli kutsutud ettekannet tegema, aga ei tulnud sealt ei ettekannet ega eriti kuulajaid. Viimasel ajal vaidlustab RMK teiste kirjeldatud VEPe enam kui 70% ulatuses ning määrab raiesse eelisjärjekorras vanu elurikkaid metsi.
Eestis on inventeeritud: esimese VEP inventuuri käigus 1999-2002 inventeeriti 19 059 ha, nüüd LUS-i projekti käigus 13 410 ha ja RMK on inventeerinud 9060 ha aastatel 2017-2022. Kokku on 38520 ha registris, samas on osa veel inventeerimata. VEPe on metsamaast 1.5%. Tegemist on Eestimaa metsade kõige elurikkama osaga, mida raiutakse järjest maha nii riigi- kui erametsades.
Mis takistab kõiki Eesti metsades veel alles olevaid VEPe kaitse alla võtmast? Keskkonnaministeerium Madis Kallas
MAK2030 huvigruppide kaasamise koosolekul olid kõik osapooled, nii looduse kui tööstushuvide eestkostjad konsensuslikult nõus, et Eestis tuleb vääriselupaikade inventuur lõpuni viia. Tänases MAK2030 kavandis ei ole seda kokkulepet kirjas!
Kel on südamel vääriselupaigad ja tahaks nende inventeerimisse panustada, siis saab teha annetuse Eesti Loodusuurijate Seltsile (elus.ee), kes jätkavad projekti lõppemise järel VEPde inventeerimist vabatahtliku tööna, 14% on veel teha.
Mis on vääriselupaigad?
Vääriselupaigad on need raiumata ununenud alad metsas, mis just oma unustatuse tõttu on elupaigaks väga paljudele liikidele, nende hulgas väga paljudele ohustatud liikidele. Vääriselupaigad on see 1.5% metsamaast, kus on veel säilinud loodus- ja põlismetsakillukesi, need on kohad, kus ohustatud ja haruldased metsaliigid väga suure tõenäosusega omale elupaiga on leidnud.
Vääriselupaiku ei teki juurde, enamik liike vajavad rahu ja segamatust rohkem kui me suudame ja tahame neile edaspidi anda. Me ei saa näiteks saja-aastasele metsale nipsust 100 aastat juurde anda, see sada aastat tuleb ajaga. Kas me ühiskonnana tahame leppida sellega, et me ei säilita neid erakordseid väärtusi? Kas me oleme rahul sellega, et need kõige liigirikkamad osad metsadest raiutakse? Metsamaast 1.5% ei ole üldse palju ja isegi selle osa inventeerimine on jäänud keskkonnaministeeriumi juhtivametnike taha. Pole harvad juhud, kus kirjeldatud, kuid veel süsteemi kaardile mittejõudnud VEP maha raiutakse. VEPde süsteemi jõudmine on muudetud ajamahukaks, see võib võtta mitu kuud, isegi aasta. Samas ei ole vääriselupaik lihtsalt elu ja surma küsimus. See on miljonite elude ja surmade küsimus. Vääriselupaikades on väga haruldaste liikide elupaigad ja kui nende elupaik, nende kodu hävitatakse, surevad nemad ka. Tundub erakordne, et räägime vaid 1.5%-st metsamaast ja et nii RMK kui erametsaomanikud saavad ikka veel määrata raiesse metsi, kus on vääriselupaigad. Kellele on kasulik, et kõiki vääriselupaiku ära ei kaardistata, ei kanta kaardile ja ei võeta kaitse alla?
Muud võimalust kui hoida, mis on alles, ei ole. Riigimaadel oleks võimalus eranditult kõiki säilinud vääriselupaiku säilitada. Erametsade olukord on kahjuks elu veelgi väga palju hävitavam – seadusi on nõnda muudetud, et täna on vääriselupaikade kaitse vabatahtlik ning VEPi registreerimine võimatu maaomaniku nõusolekuta. Kuid VEPid on päris, need ei ole kellegi kujutluse vili. Metsades liigub ja toimetab liiga vähe teadlasi, teadusrahastust järjest vähendatakse, raiesurve aga järjest tõuseb ning liigid järjest hävivad. Iga viies liik on Eestis ohustatud, ka metsades. VEPide määrajate litsentside lugu on eraldi kurioosum, sellest edaspidi. Kas 1.5% metsamaast aegumatut väärtust hoida on tõesti võimatu? Looduskaitse ei ole elu ja surma küsimus, vaid miljardite elude ja surmade küsimus.
Fotod: Indrek Tammekänd. Fotodel on vääriselupaikades elavad haruldused Eesti loodusest tamarisk-kariksammal, väike-punalamesklane ja eestikeelse nimeta tunnusliik Ceruchus chrysomelinus
