Natura 2000 on Euroopa Liidu riike hõlmav ökoloogiline võrgustik, kus liikmesriigid peavad tagama või taastama kõrge kaitseväärtusega liikide ja elupaikade soodsa seisundi nende looduslikul levilal. Üks kahest võrgustiku kaitset reguleerivast õigusaktist on loodusdirektiiv (LD), mille üks eesmärk on kaitsta suure loodusväärtusega metsaelupaikasid. Eestis esinevast 11 LD metsaelupaigatüübist on enamike seisund halb. Halba olukorda võimendab suuresti biomassi kasvavast nõudlusest tulenev raiesurve, mis viitab vastuoludele Euroopa Liidu kliima-, energeetika- ja looduskaitsepoliitika vahel. Kuigi range kaitse all oleva metsa osakaal on Eestis aastate jooksul kasvanud, osutab elupaikade halb seisund ja raietegevus väärtuslikes elupaikades sellele, et kehtiv kaitsekord ei pruugi olla metsaelupaikade kaitseks piisav.
Toome siinkohal ära lühikokkuvõtte Eestimaa Looduse Fondi poolt koostatud uuringuraportist, tutvu kogu raportiga SIIN>>
Raiesurve kaitsealustele metsaelupaikadele on ulatuslik ning alates 2015. aastast hüppeliselt kasvanud. Perioodil 2008–2018 oli selliste metsaelupaikade kadu 1663 hektarit ja uuendusraie- ja raadamisteatisi väljastati 5575 hektarile. Üle poole vaadeldud perioodi metsakaost toimus aastatel 2015–2018 ning samadel aastatel väljastati ligi 80% kõikidest teatistest. Kaitstavate alade vöönditest olid suurima raiesurve all kaitsealade piiranguvööndid (45% sama perioodi metsakaost ja 59% teatistest) ning metsaelupaikadest vanad loodusmetsad (48% metsakaost ja 44% teatistest).
Natura 2000 võrgustikku kuuluvast metsamaast 49% on metsaelupaikade inventuur läbi viimata. See viitab, et elupaikade inventuuril tugineva metsa- kao arvutuste puhul on tegemist alahinnanguga ning metsaelupaikasid on hävinud ilmselt märksa rohkem.
Metsaelupaikadega kaitsealade kaitseeeskirjades on raiepiiranguid viimase kümne aasta jooksul oluliselt rohkem leevendatud kui rangemaks muudetud. Eestis on 248 sellist Natura 2000 loodusala, kus kaitstakse vähemalt ühte loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpi ja mille kaitsekord on kaitsealade koos- seisu kuulumisest tulenevalt sätestatud kaitse-eeskirjaga. Nendest 104 ala kaitse- eeskirja on kas viimati muudetud või esmakordselt vastu võetud pärast 2010. aastat. 104 ala kaitse-eeskirjast on raiepiiranguid muudetud leebemaks 58 juhul ehk nende alade raiumine muutus perioodil 2011–2020 varasema kaitsekorra või uute eeskirjade puhul 2010. aasta tüüptingimusega võrreldes lihtsamaks. Raiepiiranguid muudeti rangemaks 12 kaitse-eeskirjas ning jäeti suuresti samaks 34 juhul.
Raiepiirangute muudatuste mõju raiesurvele ilmesta- vad ka konkreetsemad näited: näiteks kui Lahemaa loodusala kaitset reguleerivasse Lahemaa rahvusparki väljastati perioodil 2011–2014 79 lageraieteatist, siis pärast 2015. aasta raiepiirangute leevendamist väljastati perioodil 2015–2018 lageraieteatisi juba 667.
Järeldused ja soovitused:
Kaitstavates metsaelupaikades leevendatud raiepiirangud, neis suurenenud metsakadu ning nendele väljastatud uuendusraie- ja raadamisteatised näitavad, et Eesti kaitsealuste Natura 2000 võrgustikku kuuluvate metsaelupaikade kaitse on viimase 10 aasta jooksul suureneva raiesurve taustal nõrgene- nud. Uuringu tulemustele tuginedes on metsaelupaikade soodsa seisundi tagamiseks ja taastamiseks oluline:
- Võimalikult kiiresti viia lõpuni Natura 2000 võrgustikku kuuluva metsamaa inventeerimine ning ühtlasi kaardistada loodusdirektiivi metsaelupaigatüübid väljaspool Natura 2000 võrgustikku.
- Uuendada kehtivaid kaitse-eeskirjasid ja moodustada uusi kaitsealasid nii, et raiepiiranguid Natura 2000 võrgustiku metsaelupaikades ei leevendataks ning uuendusraie neil aladel oleks ilma eranditeta keelatud,
- Tagada, et Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitika arvestaks ja maandaks tõhusamalt riske ja kahjusid Natura 2000 võrgustikule ja metsaelupaikadele. Oluline on kahandada raiesurvet ning kompenseerida juba tekitatud kahjud täiendavate alade näol.
