Pasknäär

Pasknäär (Garrulus glandarius).
Foto: Mati Kose
https://www.facebook.com/mati.kose
https://matikose.photoshelter.com

PASKNÄÄR – NÄDALA PESITSEJA NR 4

Pasknäär on lind, kellel on hulganisti rahvapäraseid nimesid: näär, pasknäru, metsnäär, pasaraak, sittharakas, paskrajakas, laaneharakas, pajurästas, kartulirääk, laaneharakas, pajurästas, tammerääk, pähklirääk, kartulikreet, hobusesitajüri, lidrilind, rääkijalind jne.

Vanarahvas on arvanud, tema hääl on tinginud sellised omapärased nimed. On viidatud ka sellele, et omal ajal nokkis ta hobuse pabulaid. Samas teised linnud nokkisid ka, aga said siiski ilusamad nimed. Tuleb tõdeda, et ainult eestlased on teda niimoodi nimetanud. Sealjuures on ta ainus Eestis pesitsev lind, kes kannab tiival meie trikoloori. Vastuolu missugune!

Rääkijalinnuks kutsutakse pasknääri sellepärast, et ta oskab teisi linde jäljendada. Tema leivanumbriks on hiireviu hääle tegemine näiteks siis, kui on vaja talvel söögimaja juurest teised linnud ära hirmutada või muul ajal kasvõi mõnda liigikaaslast peletada.

Lisaks hiireviule suudab pasknäär jäljendada ka teisi linde ning lausa koduloomi, näiteks lambaid ja kitsi.Pasknääri on kõige tõenäolisem kohata kas talvel lindude söögimajas või sügisel teede ääres toimetamas, et talvevarusid koguda. Pesitsusperioodil oskab ta end väga hästi varjata. Teda on lihtsam kuulda kui näha.

Hoolimata paljudest nimedest või siis just seetõttu, aetakse pasknääri tihti segamini hallrästaga, kelle üheks rahvapäraseks nimeks on paskrästas.

Tuleb selgitada, et need ei ole mitte pasknäärid, kes armastavad suvel meie koduaedade marjapõõsaid ja maasikapeenraid külastada, vaid hallrästad-paskrästad.

Hallrästas (Turdus pilaris), kellega pasknääri tihti segamini aetakse.
Foto: Karl Adami Wildlife Photography
https://www.facebook.com/karladami

Pasknäär on segatoiduline lind, kes toitub suvel peamiselt putukatest, hävitades muuhulgas ka puidukahjureid. Talvel on tema põhitoiduks tammetõrud, aga ka seemned ja marjad. Enamikul meie lindudest on nokk liiga nõrk selleks, et suure ja kõva tõruga toime tulla. Pasknääri noka kuju võimaldab aga kinni hoida ümarat ja siledat tõru.

Tammetõrusid eelistades aitab pasknäär ühtlasi kaasa meie rahvuspuu levikule. Tõrud on teatavasti liiga rasked selleks, et tuul neid uude kasvukohta võiks kanda. Veeremisele ei saa meie suhteliselt laugel maal ka lootma jääda. Siin tulevadki tammele appi eelkõige pasknäärid, kes koguvad tõrusid endale talvevarudeks. On tehtud kindlaks, et üks peidik võib sisaldada kuni 4 kg tammetõrusid ning linnud kasutavad nende transportimiseks oma venivat söögitoru. Tavaline korraga tassitav kogus kõigub 1–5 tõru vahel, kuid rekord olevat 9 tõru korraga. Pasknäärid peidavad tõrusid väga kavalalt, et teised liigikaaslased, hiired või oravad peidupaiku üles ei leiaks ning neil on ka suurepärane mälu, aga siiski juhtub nii, et kõik tõrud ei lähe talvel loosi ning eriti just sambla alla peidetud tõrudel on kevadel head idanemisvõimlused.

Seega, kui jalutate metsas, kus pole suuremaid tammesid läheduses paista ja ühtäkki leiate mõne väikese tamme, tuleb ilmselt tänada pasknääri elurikkuse kasvatamise eest.

Linnud aitavad tasandada tasakaalutust, mida me inimestena puid istutades põhjustame. RMK istutab peamiselt kolme puuliiki: mänd, kuusk ja kask. Erametsades aitab Koosloodus siiski kaasa ka laialehiste puude levikule.

Veel mõningaid fakte:
Pasknäär on Eestis üldlevinud ja arvukas haudelind. Pasknääri pesitsusaegset arvukust hinnatakse 30 000 – 50 000 isendile.
Pasknääride arvukus on erinevatel põhjustel kõikunud. Arvukust vähendab ka metsade lageraie.
Täiskasvanud pasknäärid on umbes haki suurused 32–35 cm pikkused, kirju sulestikuga linnud. Emas- ja isaslind sulestikult ei erine. Erutunud linnul tõusevad lagipeasuled madala tutina püsti.
Pasknäär elab teadaolevalt kuni 17-aastaseks.
Pasknäär elab peamiselt suuremates okas- ja segametsades, vahel ka puisniitudel ja metsatukkades ning väga harva kalmistutel ja suurtes parkides.
Tõrude ja pähklite valmimise aegu tulevad nad parvedena parkidesse ja aedadesse.
Pasknäärid väldivad avamaastikku.
Pasknäär ehitab pesa tavaliselt kuuse otsa tüve lähedale. Kurnas on 4–8 muna. Haudumise perioodil on vanalinnud väga ettevaatlikud ja ei häälitse valjult.
Pasknääri looduslikud vaenlased on kullilised ja varesed ning öisel ajal öökullid.
Pasknääridel on eriline suhe sipelgatega. Lind võib seista sipelgapesasse, sirutada tiivad laiali ja lasta sipelgatel katta kogu oma keha. Sipelgad pritsivad ta sulestikule sigelghapet, mis tõenäoliselt aitab pasknääril hävitada oma parasiite.

Allikad:
1) Eesti Loodus 09/1998 (Viktor Masing)
2) Osoon, 12.05.2010 (Peep Veedla)
3) Osoon, 19.03.2003 (Rein Maran)
4) Pärnu Postimees, 7.10.2015 (Karl Adami)

Pasknääri tutvustas Liina Steinberg

Scroll to Top