Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni esimees Urmas Tartes rääkis pianist Farištamo Elleri modereeritavas “Pesitsusraadios”, et kevadsuviseid raieid pole võimalik eriti millegagi põhjendada, liiatigi mõjuvad need metsa tervisele halvasti.

“Kui me räägime metsamajanduslikust kontekstist, ökosüsteemi vastupidavusest, metsamajanduse kvaliteedist, puidukvaliteedist, siis siin on null põhjendust kevadsuvistele metsaraietele,” ütles Tartes, kelle sõnul taandub linnurahuaegne raie puhtalt sotsiaalmajanduslikule aspektile ehk teisisõnu tööhõivele.

Majandusmets olgu ökoloogiliselt vastupidav

“Metsadel on väga palju keskkonnaseisundi hoidmise rolle ja osalt saavad ka majandusmetsad loomulikult neid rolle katta. Aga seda tingimusel, et majandusmets on ka ökoloogiliselt vastupidav, et ta ei ole monokultuurseks ja järjest noorenevaks puupõlluks kujundatud,” selgitas Tartes. “Kas me oleme jõudnud kõiki oma metsaomanikke selliselt harida, et nad oskaksid enda metsi majandada põlise metsamehe tarkusega ja mõistavad, et näiteks kevadsuvine toimetamine on metsa tervise arvelt toimuv asi?” 

“Kui me majandusmetsade olemuse ja loodusmetsade olemuse väga erinevaks teeme – näiteks raievanuseid süsteemselt alandades –, tekib olukord, kus meil ei ole ka majandusmetsa ümber stabiilsust tagavat ökosüsteemi,” rääkis Tartes “Pesitsusraadios”.

“Loogiline peaks olema selline korraldus, et me vaatame, millised on ökoloogiliselt vastupidavad majandusmetsad, ja selle järgi kohandame metsatööstuse. Ja veel kolmanda muutujana vaatame, missugune on see puidusortiment, millest saab kõige paremini teha kestvustooteid, mis on süsinikuvaru toimimise kontekstis olulised,” soovitas Tartes.

Kevadsuvel kvaliteetpuitu ei saa

“Pesitsusrahu teema ehk kevadsuviste raiete teema on ju ka see, et puht puidutehnoloogilises mõistes on sellel ajal varutud puit kõige kehvema kvaliteediga,” ütles Tartes.

Küsimus on siin suuresti ka mahtudes. Puidutöötlemistehnoloogiad suudavad kasutada põhimõtteliselt isegi noorte vitste puitu. Tööstus oleks seega valmis tarbima järjest nooremat puitu ning raievanust võiks veelgi noorendada.

“Ja nüüd meil tekib vastuolukoht – kui minnakse järjest nooremat metsa raiuma, siis järjest vähem jääb seal eluruumi teistele organismidele. Järjest nõrgemaks muutuvad ka metsa ökosüsteemid ise. Metsanduses on ilus mõiste ‘metsaökosüsteemide vastupidavus’. See vastupidavus tähendab just nimelt seda, et seal ei teki ühegi liigi väga suurearvulist vohamist ja esineb vähem haigusi. Mets kasvab tugevaks ja sealt saab ka kvaliteetset puitu,” rääkis Tartes.

“Et see saaks tekkida, on meil vaja ka metsade majandamise puhul võtta rohkem arvesse ökoloogilisi tegureid, põhimõtteid ja viise. Ja arvestada ka sellega, kuidas kevadine tegutsemine mõjutab metsa koosluse tervist,” selgitas Tartes ning lisas, et üraskitõrje sildi all toimunud möödunudkevadine metsaraie oli mitmeti õnnetu.

“Õnnetuks läks ta eelkõige sellepärast, et hakati süüdistama looduskaitsealasid, et sealt tulevad üraskid majandusmetsadesse, justkui nad oleksid majandusmetsadest kunagi ära kadunud. Kuusk ja ürask on olnud koos miljoneid aastaid ja ei ole kunagi juhtunud, et keegi oleks kedagi lõpuni ära söönud. Lihtsalt kui me majandamisel seda rikkust ja ka istutusmaterjali mitmekesisust ei arvesta, siis me katame ka toidulaudu rohkem,” viitas Tartes monokultuursete metsade istutamisega kaasnevatele riskidele. 

Loodusmets saab üraskiga ise hakkama

“Loodus on oma mitmekesisuses iseorganiseeruv süsteem ja keegi ei saa hakata lõputult vohama. Piir tuleb tavaliselt toidubaasiga ette. Üraskitega on see sama lihtne lugu, et isegi kui ühtegi sanitaarraiet ei tehtaks, lakkaks üraskite paljunemine ikkagi. Mass-sigimine lõpeks ühel hetkel ära, sest kui nõrgad kuused otsa saavad, siis saab ka toit otsa. Ja teisalt: väikese ajalise nihkega tulevad alati üraskeid endid söövad tegelased. Näiteks on olemas kahetiivaline üraskikärbes, kelle vastsed ronivad üraskikäikudes ja söövad ära üraskite vastseid. Rääkimata rähnidest. Kiskja ja saaklooma suhe käib alati nii, et saakloomaarvukus läheb üles ja siis tuleb alles kiskja oma järele,” selgitas Tartes.

“Üraskite masspaljunemisi on olnud ka sada aastat tagasi ja natuke hiljem. Ja ennekõike on nad toimunud kas hästi põuaste suvede järel või kõige tüüpilisemalt tormidejärgsel kevadetel ja aastatel. Siis kui tormid puid maha murravad, saab ürask endale toidubaasi. Terve puu peale tavaolukorras ürask minna ei saa, sest ta tapetakse vaiguga ära,” rääkis Tartes. “Kui me läheme mõnesse looduslikule arengule jäänud metsa, siis on loomulikult ka seal kuuski, mis on üraskile söögiks jäänud. Mõni süüakse – mõni ongi nõrgem ja see on normaalne. Ka inimeste maailmas ei ole tervised ühesugused. Loodusmetsas kujunevad välja tuleviku jaoks ka sellele samale üraskile vastupidavamad kuused. Sealt on võimalik majandusmetsa tuua istutusmaterjali.”

Elurikkuse kadu soodustab üraskite levikut

“See elurikkus, mis kevadise metsas toimetamisega kaduma läheb, selle võrra saavad üraskid endale parema elupaiga,” ütles Tartes, kelle sõnul panustab ka inimene loomulikult üraskitõrjesse, kuid lõpproll jääb elurikkuse kanda.” 

“Ürask on kõigusoojane putukas ja ta läheb elama selle puu peale, mille tüve peale päike otse paistab. Kui me kõrvalt võtame puud maha, mis päikest enne varjasid, siis ju tihedalt istutatud majandusmetsas puud laasuvad,” selgitas Tartes. “Kui lisaks tuulele ei arvestata ka päikesevalguse langemisega, siis juhtubki see, et avatakse laasunud kuusetüvi päikesele ja see on üraskile ideaalne elupaik.”

“Kiputakse arvama, et kaitsealadel vanuselise mitmekesisuse tekkimisel läheb mets hukka, aga ei, selle metsaga ei juhtu kõige vähematki. Majanduslikus mõttes jah – metsa majanduslik, puiduline väärtus muutub teiseks. See on täiesti õige, sellepärast et puupõllule kui seesugusele pannakse puid kasvama tihedamalt, kui nad looduslikult kasvada saaksid. Ja niinimetatud raieküpses metsas kasvavad puud veel liiga tihedalt, aga see tihedus optimeeritakse justnimelt selliseks, et nad veel kasvaksid ja teatud vanuses saaks puidu välja võtta. See on majandusliku optimeerimise koht,” ütles Tartes ning lisas, et majanduslik optimeerimine ja põlismetsakooslus on täiesti erinevad asjad. “See ongi nihete koht, kus räägitakse ka küllalt palju mööda.”

Tartese kinnitusel on tehtud uuringuid selgitamaks välja, kuidas liiguvad majandusmetsade ja kaitsealade vahel üraskid ja üraskisööjad. Selgub, et üraskid liiguvad majandusmetsast kaitsealale ja ka vastupidi. See on tasakaalus liikumine. Üraskeid söövad liigid – nii putukad kui ka linnud – liiguvad kaitsealadelt majandusmetsade suunas. Tegemist on seega ühesuunalise liikumisega.

“Rohkem loodussaarekesi majandusmetsade vahele – ka see on üks teekond ökoloogiliselt vastupidavate majandusmetsade kujundamiseks,” soovitas Tartes.

Elurikkuseta pole ka majandust

“On üks väga hea dokument, mis selle aasta alguses avaldati Suurbritannias, kus valitsuse tellimusel tehti põhjalikum aruanne sellest, kuidas elurikkus toetab majandust. Meie metsamajandus – ka põllumajandus – toimib ainult tänu sellele, et elurikkus on loonud sellele omad tingimused. Metsamuld ei ole ühegi metsamehe tehtud. Puud kasvavad seal tänu sellele, et metsakoosluses loodusliku suktsessiooni käigus tekkis muld, kus saavad puud kasvada. See on elurikkuse teene, mille peal meie majandus toimib. Põllumajandus toimib täpselt samuti mulla peal, mis tekkis tänu elurikkuse toimele. Me unustame need asjad täiesti vahelt ära. Vahel.”