Metsaseaduses kehtisid kuni 2008. aasta lõpuni metsakategooriad – hoiumets, kaitsemets ja tulundusmets, millega olid määratud metsa kasutamise ja majandamise eesmärgid. Pärast metsakategooriatest loobumist 2009. aastast alates muutus metsade kitsalt puiduvarumise eesmärgil majandamine lihtsaks, sest kõik väljaspool kaitsealasid asuvad metsad muutusid automaatselt tulundusmetsadeks. Selline metsade majandamise suund ja põhimõte on toonud kaasa väga palju kahju nii looduskeskkonnale kui ka inimestele, kes üle Eesti oma kodu- ja puhkemetsadega on oma elukorralduses arvestanud (Riigimetsa Majandamise Keskuse ehk RMK dokumentides nn KAH-alad) ja ka nende metsade erinevaid kaitsefunktsioone toetavad.
Varasemalt oli metsaseaduses kaitsemetsade kategooria (kuni 2008. a lõpuni kehtinud metsaseadus) – sellesse kategooriasse kuulusid enamik kodu- ja puhkemetsi ja olid seetõttu laialdaselt kaitstud. Keeruliseks ja kohati võimatuks muutub tänane metsanduspraktika mõistmine siis, kui inimesed üle Eesti peavada kulutama aega ja raha ja ära õppima tööstusliku metsa kasutamise reeglid, millised on metsatööstuse huvid ja terminid, kuidas sellele uuele metsandussüsteemile tuleb kaasa tunda või kuidas varem ühe nime all tuntud praktikat täna hoopis ilusasti kõlavate lausetega varjutatakse. (Olgu öeldud, et “kaasamine asulalähedastes metsades”, mis on tavaliselt inimeste kodu- ja puhkemetsad, on RMK-l kohustuslik läbi viia FSC sertifikaadist lähtuvalt ja selle saamiseks.)
Kodu- ja puhkemetsades üle Eesti peab metsade majandamisviis olema metsi säästev, hoidev ja kaitsev. Paljudes omavalitsustes näeb seda ette ka piirkonna üldplaneering. Metsaseaduse järgi on üks metsamajandamisviis metsakaitse, ka seda tulebks neis metsades viljeleda prioriteedina. RMK jätkab aga uuendusraietega, mis on kaasa toonud väga palju lageraieid metsadesse, kuhu need olemuslikult ei sobi, kuid on sellise majandussuuna valides lõhkunud nende metsade kultuurilised (looduslikud pühapaigad jne), sotsiaalsed (marjul- ja seenelkäigukohad, sportimine, matkamine jne) ja ökoloogilised (rohekoridor, veerežiimi reguleerimine jne) funktsioonid.
Puhke- ja kodumetsade eesmärk ja mõte on olla väärtuslik elukeskkond, pakkuda võimalust seal käia, sportida, puhata, inspireeruda, seenel ja marjul käia, mistõttu pole lageraiete tegemine sellistes kohtades põhjendatud. RMK planeeritavad lageraied (ja uuendusraied laiemalt) ei aita kuidagi kaasa puhkepiirkonnale, sest raiesmik ja väga noor ning madal puistu ei täida puhkefunktsiooni.“Raiesmikule kasvanud noorel metsal on puhkeväärtus järgmised 40 aastat hästi väike,” ütles Tartu ülikooli säästliku metsanduse teadur Raul Rosenvald Tartu Postimehele (14.11.2023 “Metsateadlane: puhkemetsa eesmärk ei saa olla maksimaalne tulu”). Kohalikel omavalitsustel on ka õigus raieliigile tingimusi seada ja seda võimalust tuleks kasutada. Lisaks kodu- ja puhkemetsadele on veel palju erinevaid metsi, mida on vaja säilitada ja püsimetsandusvõtetega majandada selle asemel, et neid vaid puiduvarumise eesmärgil majandada.
Täna on vaja oma puhkemetsade eest välja astuda ka Tartu inimestel. Sügisel 2021. kehtestatud Tartu üldplaneeringu järgi esitas RMK Tartu linnavalitsusele Tähtvere puhkemetsade majandamise kava projekti aastateks 2024–2033.
Tähtvere puhkemetsa kava sissejuhatuses on püsimetsanduse kohta kirjas sõnastus, mis püüab avalikkust veenda justkui ei saaks Eestis püsimetsanduslikke võtteid eriti kasutada. Reaalsuses on Eestis püsimetsandust pidevalt edukalt viljeletud, niisamuti ka naaberriikides. Eestimaa Looduse Fond on välja andnud ka “Teejuhi püsimetsandusse” aitamaks metsaomanikke oma metsades jätkusuutlikult majandada. Kodu- ja puhkemetsadesse sobib selline metsade majandamisviis eriti hästi, sest metsadest oodatakse palju hüvesid, mille kõrval puiduvarumise hüve on sekundaarne. Loomulikult on puhke- ja kodumetsades vaja pesitsusrahu ka lindude pesitsemise ajal, mis oleks seda lihtsam, mida enam neis metsades püsimetsandust praktiseeritaks.
Nii Tähtvere kui ka teiste KAH-alade kavades on RMK-l tehtud joonis piirkonna kõikide metsade vanuselise jaotusega. Nendesse kavadesse tuleb suhtuda ülima ettevaatlikkusega, neid sisuliselt analüüsida ning võimalusel ka looduses käies kontrollida.
Näiteks Tähtvere puhkemetsade kavas on joonisel vanade metsadena kajastatud ka range kaitsega metsad, need on valdavalt vääriselupaigad. RMK kavast on näha, et suur osa vanu metsi väljaspool ranget kaitset raiutakse ära, kuid seda pole nii sõnastatud. Avalikkusele selge info edastamine oleks see, kui majanduskava ütleks, et kõik vanad metsad, mis pole piirkonnas kaitse all, planeeritakse maha võtta. Plaanitava raietegevuse mõju kogu puhkepiirkonnale on esitatud pisendatult ja varjatult. Selline teavitusviis on avalikkust eksitav.
Kui RMK plaan Tähtveres peaks teoks saama, muutub kogu piirkonna elukeskkond halvemaks. Teisiti öeldes – hoida tuleb kõrgmetsa ning teha valikraieid vaid hädapärast ja nii, et need suurendaksid ka alade vastupanuvõimet erinevatele kliimamuutustele.
On palju metsi üle Eesti, kus tuleb majandamiseesmärgid üle vaadata ning leppida tõsiasjaga, et seal tuleb puiduvarumise eesmärgist suurel määral loobuda ja hoida metsade kultuurilist, sotsiaalset ja elurikkuse funktsiooni majandamisel püsimetsandusvõtteid kasutades. On aeg metsaseaduses taastada metsakategooriad, et hoida ka väljaspool kaitsealasid metsade erinevaid väärtusi. Tähtvere on vaid üks ilus ja oluline koht Eestis paljude teiste seas, kus tuleb lõpetada metsade arutu lagedaksraiumine ja selle tegevuse planeerimine.
Kirjutas Farištamo Eller, Päästame Eesti Metsad MTÜ
