Ronk pani küünlapäeval oma pessa esimese „palgi“, teadis vanarahvas. Ja teadis üpris täpselt. Sest kuigi ronk ei tea küünlapäevast tuhkagi, hakkab ta ometi just veebruaris pesaehitusega pihta. Olgu siis olemasoleva renoveerimisega või suisa uue ehitamisega nurgakivist alates.
Kevadel ronga pesa juurde sattununa võib saada ronkade tõsise meelepaha objektiks. Kuuldavale lastakse selges ronga keeles sõnad, mis Lutsu „Kevadest“ tuntuks saanud: „Kasi minema!“ Kusjuures „No tule siis!“ ei järgne. Külalise jultumuse kasvades järgneb pigem rünnak kui järeleandmine.
Mõistlik on ise järele anda, sest kilo-poolteisene kaaren pigem ründab kasvõi sajakilost „koletist“ kui et laseb poegadele ohtlikuks saada. Aga inimesed millegipärast solvuvad, kui neid rongaemaks või rongaisaks kutsutakse. Solvuvad sellepärast, et ütleja mõtleb neid sõnu negatiivsetena ja samamoodi võtab neid adressaat. Asjata. Igaüks, keda südika ja hoolitseva rongaema või –isaga võrreldakse, võiks hoopis uhke olla. Ja kohus võiks ütleja hukka mõista mitte adressaadi, vaid linnuliigi solvamise eest. Mõelge ise – istuda pesal ja haududa poegi välja karmi pakasega, kui enamik sulelisi veel lõunamaal päikest võtavad!
Jüripäeva paiku, kui suur osa rändureid lõunast veel saabumata, on ronga peres juba ristsed. Rahvusvahelise uskumuse järgi toob kaaren selle päeva varahommikul enne päikesetõusu seitsme maa ja mere tagant pessa võluvõimuga kaarnakivi, millega ta oma poegi ristib. See tuvimunasuurune must sile ja ümar kivi võimaldavat ravida igasuguseid haigusi, kaitsvat nõiduste ja kõige kurja eest ning andvat võime mõista lindude keelt. Mõistagi teevad loetletud omadused kaarnakivi ihaldusobjektiks igaühele, ainult et rongapesast seda otsima minna siiski ei maksa, ronk viivat selle kohe peale poegade ristimist jälle minema.
Ronkadega on üldse palju rahvapärimusi seotud. Eri aegadel on maailma eri paigus ronkadest lugu peetud. Seda lindu austasid juba muistsed araablased ja kreeklased, kes pühendasid ta Apollonile. Muistses Skandinaavias toodi ronkadele ohvreid. Muinasskandinaavia peajumalat Odinit ja germaanlaste peajumalat Wotanit saatnud alati kaks ronka. Londonis Toweris on peetud aga aastasadu riigi kulul kuut ronka, keda hoitakse vähemalt sama hoolikalt kui sealseid kroonijuveele. Legendi järgi nimelt järgneb ronkade lahkumisele Towerist kindluse ja kogu Briti kuningriigi hukkumine. Au sisse sattusid seal rongad aga juba aastal 1078, mil kuningas Charles II vaenlased tahtnud märkamatult Towerisse hiilida ning kindlust hõivata. Kallaletungijaid eraldanud müürist veel vaid mõni meeter, kui rongad äkki õhku tõusnud ja äreva kronksumisega vahisõdurid unest äratanud.
Eestlaste pärimustes rongal nii tähtsat rolli pole. Pigem on ronk seal õnnetusekuulutaja rollis. Aga vanasti olnud ronga sulestik üleni valge. Kui loomad Emajõge kaevanud, hoidnud ronk tööst kõrvale, et mitte kaunist kuube määrida. Seepeale kastnud Vanataat ronga tõrvatünni, millest too saanudki musta sulestiku. Ometi olevat tiiva all üks valge sulg säilinud, mida lind hoolega varjavat. Kes selle sule omale saab, võib omandada kogu maailma tarkuse, kõige ilusama käekirja ja hea jahiõnne. Kõik tema soovid täituvad, ta võib end nähtamatuks muuta, haigusi ravida, lukke avada, tulevikku ette näha, saada kaitset nõiduse ja kuuli eest, leida rahaaugu jne. Kui valge sulg ära süüa, võib rääkima hakata kõiki maailma keeli, ka lindude keelest aru saada. Sulel olevat imevõim ainult siis, kui ta on võetud elusalt rongalt või kui õnnestub lind üheainsa lasuga surmata. Tõenäoliselt on see valge sulg aga kaarnal nii kavalasti maskeeritud, et keegi seda siiani üles leida pole suutnud. Eelpool loetletud omadustega inimesest pole ju kuulda olnud…
Isegi kodustes tingimustes üles kasvatatud rongad ei hakka inimest nii palju usaldama, et oma saladusi reeta. Küll aga võib koduronga liigne usaldamine kulukaks minna. Nimelt võib rongal tärgata ilumeel ja kogumiskirg, nagu me teame seda harakal olevat. Raamatus „Elu kuldsed päevad“ jutustab autor Enn Vaino sedalaadse loo kaaren Kolkast, kes Siberi külas inimeste hoole all üles kasvanuna varus vanasse harakapessa terve varanduse – padruneid, lusikaid, kahvleid, naelu, kruvikeeraja, taskunoa ja muud pudi-padi. Ja vaatamata sellele, et ronka peetakse linnuriigi üheks targemaks, jäi linnul puudu selle varanduse kasutamise oskusest. Olgu ronk nii tark lind kui tahes, ega ta ikka noa ja kahvliga sööma ei õpi. Küll õpib ta aga mitmesuguseid häälitsusi järgi tegema, selles suhtes väärib ta kodumaise papagoi tiitlit.
Looduses häälitseb ronk aga just nii, nagu teda ema-isa on õpetanud: „Kronk-kronk!“ Vaid veebruaris, mil on käimas süsimusta linnu pulmamängud talvise taeva all ja rongad vallatult pilvede taustal tantsu löövad, kostab hoopis mahedam pulmahüüd: „Klong-klong!“ Ronkade jaoks on kevad alanud!
