Metskurvitsa ehk suupärasemalt nepi mängulende on tore jälgida. Juba märtsis jõuavad nad Lääne-Euroopast tagasi ning alustavad niisketes metsatukkades asuvate pesitsusalade kohal õhtuseid mängulennutiire, sealjuures vaheldumisi krooksudes ja piiksudes. Nii igal õhtul, varakevadest kesksuveni välja. See, kui nad pärast päikeseloojangut üle metsaäärse taluõue tiirutavad, on tõeline nepiromantika. Pehmematel talvedel kõik nepid Euroopa-reisi ette ei võtagi, kuid ega nad talveperioodil ka lennuringe tee – selleks tuleb igal juhul vähemalt märtsini oodata.
Vanasti oodati kevadist nepilendu ennekõike selleks, et neile jahti pidada. Mõisasakste seas oli nepijaht väga hinnatud harrastus ja ka talumehele maksti heal meelel, kui see härrale lastud linnu tõi. Metskurvitsate puhul ei peetud üksnes lugu lihast, vaid ka nende soolte sisust. Maha lastud nepil imeti tagant „magus“ välja – seda olla peetud kõige peenemaks söögiks. Sakstel olnud nepijahil käies lausa saiatükid taskus, kuhu siis „linnumagusat“ peale pigistatud. Aga magus olla see sooltesisu vaid kuni jüripäevani. Tänapäeval on Eestis õnneks kevadine linnujaht keelatud. Jahti tohib nii metskurvitsatele kui ka muudele jahilindudele pidada vaid sügisel, alates 20. augustist. Selleks, et nepile pihta saada, peab muidugi osav kütt olema.
Metskurvitsad pesitsevad kevade–suve jooksul kaks korda, aprillis–mais ja juunis–juulis. Sellest ka see pikk mängulennuperiood. Ligikaudu varesesuurune ja kuni paarikümne aasta vanuseks elav isanepp tuleb oma vanale territooriumile alati tagasi, kuid naisi ta kipub vahetama. Neid võib tal ka mitu olla, oma kolm-neli tükki, sest ega nepiisa lapsekasvatamisega ei tegele. Alates pesaehitamisest, milleks on küll vaid lihtne lohuke põõsa või noore puu varjus, kuni laste suurekskasvatamiseni tegeleb sellega nepiema üksi. Ja saab suurepäraselt hakkama.
Metskurvitsad on vaatamata oma mitte eriti targale väljanägemisele ühed hakkajad ja ainulaadsed linnud. Nende peaaegu kuklas asetsevad silmad teevad küll väljanägemise veidi rumalaks, kuid annavad suurepärase ülevaate ümbruses toimuvast. Perfektne varjevärvus ja ideaalne nägemisraadius on maaspesitsevale linnule ülivajalikud omadused – ohtusid on ju metsaalune täis. Aga lisaks neile on metskurvitsal veel mõned linnuriigis peaaegu ainulaadsed omadused, millest üks on emaslinnu oskus oma poegi lennu ajal allapainutatud sabaga vastu kõhtu surudes ohutumasse kohta transportida.
Metskurvitsast ehk nepist kirjutas Peep Veedla. Pildi joonistas Piret Räni.
