Kui sattuda kevadises metsas karvasjalg-kaku pesapuu juurde, takseerib teid vanast rähniõõnsusest üsna tõenäoliselt üks üllatunud ilmega pisike kakk. Selle jässaka rästa mõõtu kaku šokolaadpruun sulestik on kirjatud heledate tähnidega, mistõttu on ta põhjamaades ristitud pärlkakuks (rootsi pärluggla, norra perleugle, soome helmipöllö).
Laanekakk eelistab elada vanades okasmetsades, kus leidub musträhni vanu pesaõõnsusi. Liiga hoogne metsaraie, mille tagajärjel vanu õõnsustega puid väheks jääb, mõjub nende arvukusele kehvasti. Soomes, kus vanu metsi mõõdutundetult raiutud on, hakkasid linnuhuvilised selle liigi toetamiseks metsadesse spetsiaalselt talle sobivaid pesakaste panema. Viimastel aastakümnetel ongi sealsed karvasjalad peamiselt pesakastides oma pojad üles kasvatanud. Ka meil Eestis on vanade metsade vähesuse tõttu karvasjalg-kaku arvukus languses.
Karvasjalg-kakud alustavad pesitsemist varakevadel veebruaris–märtsis. Siis vaatab isaslind välja üks kuni viis sobilikku õõnsust ja viib oma tubliduse märgiks sinna ühe või paar ilma peata hiirt. Õõnsuste lähedal ta ka laulab. Karvasjalg-kaku laul – kõrge, kergelt minoorne tõusvas joones tuututamine – on varakevadise öise metsa üks ilusamaid ja pidulikumaid meloodiaid. Emasele, keda tal õnnestub kohale meelitada, demonstreerib isane valmisvaadatud pesakohti, mille vahel emane siis valiku teeb.
Karvasjalg-kaku munakurna suurus (3–9, keskmiselt 5 muna) sõltub suuresti sellest, kas tegu on hea või kehva hiireaastaga. Haudumine kestab ligikaudu kuu aega ja teist sama palju võtab pesapoegade toitmine. Mune haub emaslind üksi, tema jaotab poegadele ka isase toodud toitu. Pärast pesast lahkumist tahavad noored karvasjalg-kakud veel mõned nädalad vanemate hoolt.
Karvasjalg-kakust kirjutas Liis Keerberg. Pildi joonistas Piret Räni.
Lase linnupojal suureks kasvada ja pea pesitsusrahu!
