Kevadel rõkkab mets linnulaulust. Juskui üksteisest üle püüaksid nad kõik hõisata. Eks nii olegi, iga lind püüab ju lauluga märku anda teistele liigikaaslastele, et siin on minu territoorium! Nii ka käblik. Üks pisemaid linde kogu Euroopas. Üksnes pöialpoiss on kümnegrammisest käblikust veel pea poole tillem. Aga käbliku laul on vaatamata linnu väiksusele metsas üks valjemaid. Kunagi üks naljahammas võrdles, et kui inimene suudaks oma kehakaaluga võrreldes sama kõva häält teha kui käblik, poleks telefone vajagi, nii kaugele oleks hääl kosta. Jumal tänatud, et meile sellist hääleaparatuuri pole antud! Et see just käblikule on antud, on tegelikult tore, sest laulda ta oskab. Üks ilusamaid linnulaule on käbliku oma.
Tugev lauluhääl on tegelikult käblikule vajalik ikka asja pärast. Selle pisikese linnu pesitsusterritoorium on päris suur, vaikse lauluga ei saaks risulind sellest teistele omataolistele märku anda, poleks kuulda. Miks risulind? Just selline on käbliku levinuim rahvapärane nimetus ja põhjuseks on käbliku elupaik. Ta on igati osav turnima igasuguses metsaaluses oksarisus, sealt leiab ta oma põhilise kõhutäite – ämblikud, lutikad, mardikad. Risuhunnikusse peidab käblik mõnikord oma pesagi. Kes on lugenud vana jutustust lindude ja loomade sõjast, see mäletab, et just risulinnu pesa pärast oksahunnikus see sõda alguse sai, kui karu sealt oksasületäit tahtis haarata.
Käbliku pesa on üks huvitavamaid linnupesi. See on käbliku kohta küllalt suur ovaalne kuuseraagudest, samblast ja sõnajalalehtedest kinnine ehitis, millel väike auguke küljel. Selliseid vorbib käblikuisa kevadel mitu tükki valmis, peites need oksarägastikku või mahalangenud puu juurestikku või kuuse okste vahele. Käblikuema teeb siis hiljem valiku, millisele neist siseviimistlus teha ning muneb sinna kuni 8 muna. Võib ka nii juhtuda, et mõni teine käblikuema satub ka samale territooriumile ning valib mõne teise pesa välja, neid ju sai mitu… Ega isakäblikul selle vastu miskit polegi, ta võtab hea meelega paar-kolm naist. Kuna käblikuemad on tublid ja töökad naised, küll nad lastega hakkama saavad! Eks paljulapseline käblikuisa käib ikka ise ka kõiki oma järeltulijaid kaemas ja viib neile head-paremat nokavahele, aga palju sa ikka jõuad, põhitöö jääb lastekasvatamisel naiste kanda. Pealegi on käblikuisal vaja ikka laulda ka, kes siis kodu valvab!
Käblikul on üks inimest igati häiriv omadus – ta oskab end väga hästi peita. Kui teda näeme, on lihtne lind ära tunda, sest teist sellist pisikest pruunitähnilist sulekera, kel pisike saba alati püsti nagu tikk taha torgatud, lihtsalt pole. Aga teda metsarägastikus silmata on ikka keeruline küll, täristagu palju tahab (käblikul on komme erutatuna pikalt r-i põristada). Kõige tõenäolisem on ta üles leida laulmise ajal, seda ta teeb nähtavamal kohal.
Mõned käblikud veedavad meil terve talve. Hakkama saavad nad tänu sellele, et söövad lisaks putukatele ka marju ja seemneid. Ega teised risulinnud ka väga kaugele ei rända, talve veedavad nad enamasti Kesk-Euroopas. Aprillis on nad sealt tagasi. Nende lauluperiood on iseenesest päris pikk, augustini välja, sest see paljulapseline kangelasisa laulab veel teisegi pesakonna heaks. Kuna kevadel sai kuni kaheksa pesa valmis meisterdatud, on nüüd suvel lihtsam, pole vaja enam ehitustöid ette võtta. Uus kurn munetakse vahest isegi samasse pessa või valitakse kevadel valminud „majakarpidest“. Muide, ehitusmeistrina on käblikut tunnustatud inimestegi seas, kasutades võrdlust „ilus maja nagu käbliku pesa“.
