Kliimaministeeriumi kava tekitab olukorra, kus suurarenduste tõttu keskkonnamõjude hüvitamiseks vajalike hüvitusalade moodustamise tõttu tuleks teisest otsast kaitsealasid hoopis kustutama asuda. Hüvitusalade arvestamine kaitsealade 30 protsendi sisse on otseselt looduse hoidmise takistamine.
Hiiglaslikke arendusi on Eestis laual ilmselt rohkem kui kunagi varem – riigikaitselised suurprojektid, Rail Baltic, tuule- ja päikesepargid, energiataristu jms –, mistõttu on loodusele tekitatud kahju hüvitamist vaja edaspidi samuti rohkem kui kunagi varem. Ometi teeb kliimaministeeriumi plaan loodusele tekitatud kahju heastamise sisuliselt võimatuks
Hoidmine ja leevendamine
Kogu Eesti keskkonnamõju hindamise süsteem on ühtne Euroopa Liidu omaga ja näeb ette, et kõikide projektide ja arenduste puhul hinnatakse ja kaalutakse keskkonnamõju. Üks kesksetest printsiipidest on olulise keskkonnamõju vältimine. Seetõttu on alati mõistlik valida eelkõige looduse hoidmine. Kui aga olulist keskkonnamõju ei õnnestu vältida (näiteks avalikkuse jaoks väga olulistel põhjustel), peab looduskahju saama maksimaalselt leevendatud. Kui ka leevendamine ei aita, tuleb keskkonnamõju hüvitada.
Looduskaitse on oma olemuselt eluvormide võrgustiku kaitse. Mida rohkem on liike ja omavahelisi suhteid, seda stabiilsem on süsteem. Euroopa Liidu elurikkuse strateegias rõhutatakse, et loodus on liikide kadumise tõttu kriisiolukorras ning see toob kaasa kriisi ka majanduses, inimeste füüsilises ja vaimses tervises.
Mis tähendab hüvitamine?
Hüvitaminetähendab seda, et kui kuskil oluliselt keskkonnaseisundit halvendatakse, tuleb teises kohas, geograafiliselt võimalikult lähedal, ette näha meetmed, mis samal määral keskkonda parandavad (või taastavad). Loodusele on vaja anda võimalus haavu parandada. Inimene ise loodust luua ei saa, aga oma tegevust sättides saab anda loodusele võimaluse ise taastuda.
Teist võimalust kui anda loodusele ruum ja aeg keskkonna allakäiku vältida ei ole olemas. Niisiis kuskile midagi looduse asemele rajades on samal ajal vaja moodustada kaitsealasid, kus antakse loodusele võimaluse taastuda. Nii loodusväärtused taastuvadki.
Tuleb lähtuda loogikast, et iga looduselt võtmisega peab kaasnema ka tagasi andmine. Millegipärast on ministeeriumi praeguse tegevussuuna loogika hoopis vastupidine.
Alad pole võrdsed
Kaitsealadel elavad koos paljud eri liigid ja neid ka kaitstakse. Kui mingi projekt mingil kaitsealal mingit liiki oluliselt kahjustab, tuleb selle liigi taastamiseks võtta veel täiendav ala kaitse alla. Algsel kaitsealal säilivad teised loodusväärtused ja see ala on jätkuvalt kaitse all. Kaitsealal enne kahjustamist olnud kogu elurikkus on aga kaitse all nüüd kokku suurema ala peal, sest lisandunud on (elustikuvaesemad) hüvitusalad.
Hüvitamine tuleb ja tehaksegi alati sisuline. Pindalaliselt tähendab see suuremaid kaitsealasid.
Elurikkus on esmatähtis
Siia ongi koer maetud. Hüvitusalade arvestamine kaitsealade 30 protsendi sisse on otseselt looduse hoidmise takistamine. Isegi kõige pöörasema stsenaariumi korral oleks ju mõeldamatu, et elurikkamaid alasid hakataks asendama eluvaesemate aladega. Kui hüvitusalad aga 30 protsendi sisse arvata, tuleks hüvitusalade määramise korral hakata kaitsealasid teisest otsast hoopis kustutama.
Kui ministeerium soovib elurikkuse kriisis ja halveneva keskkonna seisundi tingimustes jätkata kaitsealade moodustamisele piiri panemist 30-protsendilise lae kehtestamisega ja sellega takistada uute kaitsealade loomist, peavad hüvitusalad kindlasti saama eristaatuse. Muidu hakkab kaitsealade moodustamise piir otseselt takistama elukeskkonna seisundi säilitamist. Elukeskkonna paranemisest ei saa sellisel juhul juttugi olla ega tulla.
Jabur ülempiir
Ma ei tea, et kuskil mujal riigis kehtestataks kaitsealade pindalale seadusega ülempiir ja sama piiri rakendataks veel ka keskkonnakahju hüvitamisele. Oleme olukorras, kus on hoitud loodusega alade defitsiit, ja millelegi, mis juba on defitsiidis, tundub täiesti jabur ja väiklane kehtestada ülempiiri. Eestiski on keskkonnaseisund püsivalt halvenemas ja seetõttu on jahmatav, kuidas on õnnestunud 30-protsendine kaitsealade määr pöörata loodushoiu asemel looduskaitse takistamise vahendiks.
Eesmärk peab olema tagada, et keskkonnaseisund ei halveneks. Kui aga hüvitamisalad on kaitsealade 30 protsendi sees, ei teki edaspidi olukorda, et hüvitamiseks võetakse uusi alasid kaitse alla. See aga tähendaks, et edaspidi ei saagi siis faktilist looduskahju hüvitada, vaid kaitstaks formaalselt ja elurikkusepimedalt mingit kartograafilist pindala.
Mida enam aga looduselt võtta, seda enam tuleks selle arvelt loodusele tagasi anda. Ainult siis on võimalik tasakaalu hoida.
Lugu ilmus 19.12 Postimehes
