Mind üllatas president Alar Karise 23. jaanuaril sotsiaalmeediasse tehtud kanne, milles ta ütles maakonnalehtede peatoimetajatega kohtumise kokkuvõtteks: “Samuti rääkisime Eesti elu pidurdama hakanud vastuseisudest erinevatele arendusprojektidele.”
Olen sellele nüüd tükk aega mõelnud ja ikka kahtlen, kas seisukoht, et arenguks peetakse peaasjalikult ainult hoonete ehitamist, erinevaid arendusi, tööstuste rajamist, tarbimist ja kulutamist, pole mitte poolik. Meie tarbimine ja kulutamine, tootmine ja ka raiskamine tuleb ju meie enda elukeskkonna, toimivate ökosüsteemide arvelt. On levinud ütlemine, et tasuta lõunaid ei ole, samuti on ka kõige muuga: mitte miski ei ole ega tule niisama, vaid ikka millegi või kellegi arvel. Ja areng tihti loodusressursside, seega looduskoosluste arvelt.
Presidendi institutsiooni üks eesmärke on luua ja hoida Eesti ühiskonnas sidusust. Praeguses järjest rebenevas ühiskonnas on mõnel väljaütlemisel eriti suur kaal. Eesti elu ei pruugi pidurdada vastuseis arendusprojektidele, sest Eesti elu võiks olla ju nii palju enamat kui erinevad arendused. Eesti elu reklaamitakse väljaspool peaaegu alati sellega, et siin saab käia looduses, siin on ruumi, siin on looduse helid või vastupidi – vaikus. On linnud. On loomad. Siin elavad “korilased”, kes käivad seenel ja marjul, siin on muinasjutulised vanad metsad. Igapäevaellu kuulub võimalus jalutada pargis, põlispuudeallee varju nautimine palaval suvepäeval, puu varju peitumine vihmavalangu ajal, lindude määramiseks äppide kasutamine … Fred Jüssi sünniaastapäeva kuulutasid hiidlased ju lausa molutamise päevaks ja kutsusid üles sellest tegema rahvuspüha. Ehk see on see meie Eesti elu.
Vastu ja poolt olemine oleneb suuresti vaatepunktist. Olles millegi vastu, ollakse enamasti samal ajal poolt. Mina näiteks leian, et Pärnusse planeeritakse metanoolitehast täiesti valedel alustel. Ehk siis mina olen sealsete puhkemetsade hoidmise poolt, olen eriliste linnametsade ja vääriselupaikade säilitamise poolt, olen selle poolt, et oskaksime ühiskonnana jätta ruumi loodusele. Vastu tahan olla läbimõtlemata raiskamisele ja lõhkumisele ning loodusressursse jätkusuutmatult kulutavaid ja kiirustavaid arendusi ma kindlasti arenguks ei nimetaks. Kui, siis taandarenguks.
Reaalsus on see, et Eestis on väga raske loodusväärtusi hoida, sest osa ühiskonnast on sellele pidevalt vastu. Vastuseis on mõistetav, sest loodusressursside vahendamine on osale inimestele kasumlik, ühiskonnale tervikuna aga kahjumlik. Näiteid ei pea kaugelt otsima: hiljuti peetud märgalade päevaga seoses võib mainida kas või turba kaevandamisega seotud tööstuse, kus töökohti oli 2020. aastal vähem kui 300, aga heide moodustab umbes 10 protsenti Eesti kogu heitmest. Samas läheb 95–97 protsenti kaevandatud turbast ekspordiks, ligi 60 protsenti turba kaevandamisega tegelevaid ettevõtteid kuulub välismaalastele. Meile jäävad peamiselt laastatud maastikud, lendupaiskunud süsinik ja hävitatud elurikkus.
Ei tasu leppida suhtumisega, et vajalik areng tähendab alati mõne roheala asendamist millegi tehislikuga. Leian, et meid aitaks selline arengutase, kus tahame ja suudame hoida olemasolevat looduskeskkonda nõnda, et elurikkus ei väheneks.
Siiski tahetakse rohealade asemele pidevalt midagi ehitada. Näib, et meil on kuskil roomaja-ajus ikka veel arusaam, et loodust on palju, lausa lõputult, ja loodust on vaja taltsutada. Need ajad on läbi ja tegelikult on kiiresti vaja meelde jätta, et ökosüsteeme on vaja iga hinna eest hoida.
Ühiselt Eestis elades on oluline arvestada, et meil võivad olla erinevad seisukohad, arvamused, mõtted, mis tulenevad meie erinevatest taustadest, teadmistest, perekonnast ja lähedastest ning kogemustest. On loomulik, et enda seisukohti ja mõtteid peetakse õigeks ja loogiliseks, ning mida erinevamad on teiste seisukohad, seda rumalamad ja ebaõigemad need tavaliselt ka tunduvad. Poliitikute ja otsustajate ülesanne on või peaks olema rahva liitmine, mitte vastandumise külvamine. Meid ei ela siin palju ja Eesti elu kujundamine ja suunamine on ju meie kõigi asi. Mitte kellelgi ei ole rohkem õigust arvata ja arutada, küsimusi küsida, uurida ja puurida kui meil endil. Demokraatia ei tohi olla vaid mugava aja jaoks, ka keerulistel aegadel on vaja julgust probleemidega sisuliselt tegelda ning kui tarvis, oma vigu tunnistada ja suunda muuta.
Praegu on üle Eesti ja ka Viljandimaal teemaks tuugenite rajamise planeerimine. Ma ise olen imetlusega jälginud, kui paljud inimesed sel teemal sõna võtavad, arvavad, uurivad, leitud infot jagavad ja arutavad, oma kodu eest välja astuvad. Eesti elu käib! See ei ole üldse tavaline.
See näitab ka, et inimestel on päriselt mure. Olen mõelnud selle üle, kuidas saavutada olukord, et tuugeneid ei rajataks toimivatesse ökosüsteemidesse, et ei kahjustataks ega lõhutaks elusloodust, et ei mindaks alati lihtsama vastupanu teed. Juurdlen selle üle, kuidas jõuda ühiskonnana mõistmiseni, et eluslooduse hoidmise oskus ongi see kõige suurem ja võimsam areng. Mõtlen, et vähendamine on vahest see kõige targem lahendus. Sest ilmselt saab igaüks aru (ka looduskaitsja!), et kuskilt peab elekter tulema. Küsimus on, kust ja kuidas.
Kõik arendused tuleks eelkõige planeerida inimtegevusest juba väga palju mõjutatud aladele, mitte tungida loodusesse. Edasi võiks ehk tekkida arusaam, et eks meil ongi vaja oma tegevust tagasi tõmmata, näiteks elektri tarbimist on kindlasti vaja eelkõige vähendada, mitte soovida elektritarbimise kasvu ja mitte suunata elektritootmine kaugele looduskooslustesse looduse hävitamise hinnaga.
Arendusi nurga taha, looduse pelgupaikadesse ehitades jõuame õige pea olukorda, kus meil polegi enam neid nurgataguseid, neid looduse pelgupaiku. Suurte raiskavate ja reostavate tööstuste rajamine ei peaks targale ühiskonnale üldse esmane eesmärk olema.
Riigil on võimalus teha seadused sellised, et need aitaksid hoida looduskeskkonda, aga samas saab riik muuta seadusi ka järjest loodusvaenulikumaks. Kahjuks on kliimaministeerium läinud hetkel seda teed, et on pannud looduskaitseseaduse eelnõusse punkte, mis just suurarendusi näivad toetavat, ja seda loodushoiu hinnaga. Seni pole kuulda võetud ka neid hääli, mis kutsuvad tegema seadusi selliselt, et meie looduskeskkond oleks hoitud. Mina leian, et selline suund on Eesti elu takistav. Sest elu ilma hoitud looduskeskkonnata ju lõpuks ei ole.
Loodushoidlik vaade sildistatakse vahel naiivseks, ideoloogiaks ja päris elust mitte midagi teadva inimese jutuks. Niimoodi püütakse loodushoidlikku mõtteviisi tühistada ja vaigistada. Lõputu majanduskasvu tagaajamine piiratud ressurssidega planeedil – mis see on, kui mitte rumal, naiivne ja ideoloogiline vaade. On loomulik, et meil kõigil on erinevad seisukohad, kuid lahendusi otsides võiks arvestada ka õigustatud ootust, et meil valitseb elurikkus, vaikus ning looduskeskkonda hoitakse ja säilitatakse.
Farištamo Eller, looduskaitsja
Lugu ilmus Sakalas 6. veebruaril.
