Valitsuskabineti otsus defineerida 70% metsamaast majandusmetsadena ja kaitsealadel uuendusraieid sh lageraieid mitte ära keelata on räige hoolimatus kogu Eesti suhtes. See otsus on potentsiaalselt bürokraatiat ja kulusid tohutult suurendav, mitte vähendav. Seda otsust on juba ka üksjagu kritiseeritud , et see otsus sündis väheste huvides ja seisab kitsa ringkonna lühiajaliste ärihuvide eest.(1,2) Metsade jätkusuutliku majandamisega sel otsusel seost pole, see on pelgalt hiigelkohustus riigile.
Valitsuse otsuse varjatud sõnum näib olevat, et teatud osale puidutööstusele kingitust tehes ollakse valmis ohvriks tooma hoopis teine osa – kestvustooteid tootvad puidutööstusfirmad, mis vajavad hoopis teistsugust metsade majandamist ja teistsugust puitu kui need, mis soovivad vaid bioressursi kiirelt rahaks vahetada. Samuti Eesti inimesed, kes soovivad kvaliteetset hoitud elukeskkonda ja marja- ning seenemetsi; kunstiinimesed, kes käivad metsades inspiratsiooni kogumas, kes luuletavad ja kirjutavad metsadest, kes maalivad metsi, kes lavastavad etendusi; matkajad, loodusturismiettevõtted, sh fotojaht, tervistavad retked ja hetked metsas…(3) Kasvavad metsad hõlmavad endas värvikirevat majandustegevust ja ainult üht puidusektori osa soosides tõmmatakse vaip alt ära mitmel teisel metsaga seotud majandusharul. Kõikvõimalikke glämpinguid ja looduskümblust pakkuvaid ettevõtjaid on ka järjest enam; metsi peavad oma koduks lisaks inimestele väga paljud teised liigid; metsade ökosüsteemid – kõik ollakse valmis ohvriks tooma nende mõne kiirelt ja palju puidumassi sooviva suurfirma huvides. Veelgi intensiivsem metsade raie tähendab sedagi, et niigi lõhestunud ühiskond lõhestub veelgi.
Järeleandmised teatud puidutööstuse suurele kasuminõudlusele tulevad kogu ülejäänud ühiskonna arvelt. (4) Kuigi on arusaadav, miks valitsus just neid eelistab, ei ole õiglane nii suurt ohvrit tuua. Teaduslikult on tõestatud, et vajalik oleks hoopis liikuda 30 / 30 / 30 maakasutuse põhimõtte poole.(5) Metsade osas tähendaks see seda, et kolmandik oleks sisulise kaitse all, kolmandik oleksid rohevõrgustikud ja kaitsemetsad ehk pehme majandamisega, sisuliselt püsimetsana majandatavad metsad ning kolmandik oleks siis tulundusmetsad, majandusmetsad, intensiivse majandamisega metsaalad. Oluline on meeles pidada, et nagu põldu ei tohi rüüstades narrida, niisamuti tuleb ka metsi hoidvalt ja vastutustundega majandada.
Looduslike ressursside, sh taastuvate ressursside kasutamine ei tohiks tähendada planeedi piiridesse mittemahtuvat majandust ning laastatud ja vigastatud maad.
Kliimaministrilt on kuulda olnud, et otsuse näol on tegemist kindlustunde andmisega nii tööstusele kui looduskaitsele.(6) Selle otsusega võtaks riik meie kõigi arvelt kohustuse, mille täitmiseks tuleks hakata kaitsealasid otsast hävitama. Selline seadusemuudatus põhjustaks vajaduse pidevalt seda piiriprotsenti jälgida – kas näiteks siis kui kuskil raadatakse ja metsamaa väheneks, tuleks metsamaa kogupindala vähenemise tõttu midagi kohe kaitse alt välja arvata selmet et raadamist hüvitada? Ehk siis hävitamine kutsuks esile veelgi enam hävitamist? Puidutöösturitel, võiks öelda, tekiks lausa “õigustatud ootus”, et riik arvaks kohe kaitse alt välja 1,6 protsenti (37 400 hektarit) metsast. Nimelt on praegu statistilise metsainventuuri (SMI 2023) järgi Eestis majandusmetsa 68,4 protsenti metsast. Äripäev on arvutanud, et see plaan lubaks kahe Tallinna jagu rohkem metsa raiuda.(7) Eraldi teema on, et millised metsad majandusmetsadeks loetakse võrreldes majanduspiirangutega metsadega, mis tegelikult ju ka majandatavad metsad on.
Kliimaministet on ka öelnud justkui oleks see 70% hea maamärk ja kesktee – kesktee tööstuse ja looduskaitse vahel. Aga mille vahel see kesktee tegelikult on? Kui ühes äärmuses on see, et kogu metsamaal lubada kõikide metsade lagedaks raiumine (lühiajaline kasum) ja teises äärmuses, et mitte üheski metsas ei luba üldse majandada (kõikide metsade kaitse), siis kuidas on loogiline kesktee selles kohas, kus 70% metsamaal on lubatud lageraiepõhine metsade majandamine ja ka ülejäänud 30%-st metsamaast üle poolel alal oleks lubatud uuendusraieid sh lageraieid teha?
Ettepandud protsentide fikseerimine otsusena võtaks võimaluse kvaliteetselt kaitsta kõige elurikkamaid kooslusi Eestis. Oleme võtnud eesmärgiks kaitsta (ehk looduse iseolemisele jätta) vähemalt 30% merest ja 30% maismaast. Umbes pool maismaast on metsamaa ehk ca 30% metsamaast on ca 15% kogu maismaast. Millega täita need ülejäänud 15%, et täita miinimum kohustused, mille oleme Euroopa Liidu Elurikkuse strateegia alusel riigina võtnud? Kui panna kokku kõik olemasolevad numbrid – sood (5,0%), põõsastikud (1,4%), suurjärved (4,1%) ja muud siseveed (1,7%), jääb ikkagi pindala puudu ja kas siis võtame lisa põldudest või asulatest või karjääridest, et mitte metsi kaitsta? Eesti asub ju klimaatiliselt metsavööndis ja milleks seada piiranguid Eesti loodusrikkustele ja loodusväärtustele? Kas poleks loogiline 30% täita kõige elurikkamate kooslustega ja kaitsta seal, kus kaitsta vaja?
Kui tahta päriselt osapooli ära kuulata, siis praegu on see hetk ja koht, kus oleks väga vaja ka looduskaitsjaid kuulata. See otsus annab looduskaitsele vaid selle kindluse, et looduskaitsega on väga halvasti.(8)
Püüan ette kujutada ka seda, et mis kindlust puidutööstusele püütakse anda. Palju kirutakse justkui oleksid piirangud erametsades aina kasvanud, aga viiteid ega allikaid ei esitata. Tegelikkuses on metsade majandamise reegleid ju aina lõdvendatud, näiteks on ära kaotatud kaitsemetsade kategooria, on vähendatud raievanust, kaitsealade piiranguvööndites on lubatud uuendusraieid jne. Loomulikult peab eramaadel looduskaitseliste piirangute hüvitamine olema õiglane ja võiks olla automaatne, ilma korduva taotlemiseta, lagedaks raiutud alade eest toetust ei peaks maksma ja metsaomanikke narrima ei peaks. Samuti on Natura metsaelupaikades (11 500 ha) metsade lagedaks raiumine nüüd lõpuks ära keelatud, aga seda oleks pidanud tegema juba kakskümmend aastat tagasi ja praeguseks on palju loodusväärtuslikke metsi jõutud maha raiuda.
Kokkuvõttes tundub mulle, et kõnealuse otsusega näikse eraomanikule andvat kindlus, et jah, suund on võsametsanduse ja madalakvaliteedilise metsakasvatuse poole.(9) See otsus vähendaks looduskaitsealade võimekust intensiivset metsade raiet puhverdada ehk muudaks metsade majandajate elu samuti halvemaks. Selline otsus loob küll eeldused veelgi intensiivsemaks metsade raieks, aga mitte kvaliteetse puidu kasvatamiseks. Põhjus ikka selles, et kvaliteetne puit nõuab kasvamiseks aega ja loomulikke looduslikke tingimusi enda ümber.
Kindlasti tuleb ka küsida ja välja tuua, kes tegelikult on olnud selle 30-70 skeemi arhitektid ja kelle otsestes (äri)huvides selline kogu Eesti rahva ja looduskeskkonna suhtes vaenulik otsus tehti. Erametsaliit on oma “bürokraatia vähendamise ettepanekutes” (10)efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale selle ettepaneku teinud ja nad pöördusid valitsuse poole 21. mailgi palvega valitsusel kinnitada põhimõte, et 70% metsi saavad majandusmetsadeks. Järgmisel päeval, 22. mail saatis Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit välja pressiteate, kus liit väljendab toetust protsentide seadusesse raiumisele öeldes siiski, et tuleks vaadata protsendist kaugemale, kvaliteetse looduskaitse poole vaadata. Miks siis üldse nii kahjulikku protsenti suruda?
Väärikad metsamehed – säästliku metsanduse ekspert Vello Keppart (11) ning metsakasvatuse insener Leo Filippov (12) – on palju selgitanud kaitsemetsade kategooria taastamise vajadust metsaseaduses (13) ja praktikas ning rõhutanud vajadust mõista, et metsi laastav praktika peab Eestis koheselt lõppema. Aeg, mil Eesti metsi on vastutustundetult ja mõõdutundetult lagedaks raiutud, peab ära lõppema. Ja pole õiglane jätta vastutama rahvas, põhjendades labaselt, et te ise ju lasite sel sündida. Juba ammu liiguvad osades ringkondades jutud, et Eestis valitsetakse metsandust kuskilt tagatubadest, mistõttu polevatki Eestis kestlik metsandus võimalik. Kas see tõesti on nii või on aeg poliitikutel näidata, et neil kuulujuttudel pole tõepõhja all ja tegelikult on võimalik teha metsanduses kogu Eesti rahvale kasulikke ja tarku otsuseid. Metsast endast rääkimata.
Viited:
(3)https://novaator.err.ee/1609699050/tihedavoraline-puuliigirikas-mets-kosutab-vaimutervist-enim
(6)https://www.err.ee/1609697994/looduskaitsjad-ei-ole-rahul-valitsuse-plaaniga-muuta-metsaseadust
(10)https://www.riigikantselei.ee/majanduskasvu-noukoda
(11)
