Ühel kevadsuvel kuulen vana ürgoru lähedal metsaservas aevastuse ja kräunatuse vahepealseid hääli. Need kostuvad kõrgelt lehestikust ja vaheldumisi kolmest suust. Olen algaja linnuhuvilisena üsna hämmingus ja üritan aru saada, kellega tegu. Sarnaselt häälitseva liigina meenub vaid sooräts, kuid kolm soorätsu segametsas puude latvades …? Ei, see ei klapi. Pooletunnise passimise järel vilksatab lehestikus midagi kollast. Nii kollast, et sellega eksida ei anna. Peoleo! Oleks peoleod

Aprilli keskpaigas kuulen tuttava metsaoja kohal häält, mis meenutab vikati luiskamist. Selles kõrgetoonilises ringlevas helis on midagi ärevakstegevat ja kaeblikku. Kiirel lennul möödub minust rohekaspruuni selja ja valge alapoolega väikese rästa suurune lind ning kaob ojakäänu taha. Järgmisel päeval samale paigale vaikselt lähenedes näen teda kaldasopis – ühtaegu nii paigal kui ka pidevas liikumises. Tilder nõksutab tagakeha justkui oleks tal vastava programmiga mootor sisse puksuma

Metskurvitsa ehk suupärasemalt nepi mängulende on tore jälgida. Juba märtsis jõuavad nad Lääne-Euroopast tagasi ning alustavad niisketes metsatukkades asuvate pesitsusalade kohal õhtuseid mängulennutiire, sealjuures vaheldumisi krooksudes ja piiksudes. Nii igal õhtul, varakevadest kesksuveni välja. See, kui nad pärast päikeseloojangut üle metsaäärse taluõue tiirutavad, on tõeline nepiromantika. Pehmematel talvedel kõik nepid Euroopa-reisi ette ei võtagi, kuid ega nad talveperioodil ka lennuringe tee – selleks tuleb igal

Tutt-tihane on pealage kaunistava teravatipulise tuti ja pidevas liikumises olekuga nagu väike hüperaktiivne punkar. Tema kutsehüüd – kiire ja kuristav tsitsi-ürrrrr – toob metsas hulkujale naeratuse näole.See alalises liikumises olev linnuke on samas üks meie paiksemaid liike, kes veedab pea terve elu oma kodumetsas – ühes või paaris metsatukas. Ta on tõeline okaspuulemb, keda võib kõige sagedamini kohata just männikutes. Aga mitte Eesti saartel. Saarte

Kui sattuda kevadises metsas karvasjalg-kaku pesapuu juurde, takseerib teid vanast rähniõõnsusest üsna tõenäoliselt üks üllatunud ilmega pisike kakk. Selle jässaka rästa mõõtu kaku šokolaadpruun sulestik on kirjatud heledate tähnidega, mistõttu on ta põhjamaades ristitud pärlkakuks (rootsi pärluggla, norra perleugle, soome helmipöllö). Laanekakk eelistab elada vanades okasmetsades, kus leidub musträhni vanu pesaõõnsusi. Liiga hoogne metsaraie, mille tagajärjel vanu õõnsustega puid väheks jääb, mõjub nende arvukusele kehvasti.

Paljud linnaelanikud veedavad musträstaga terve talve koos. Eriti aedlinnades meeldib musträstale niivõrd, et ta ei näe mingit mõtet riskantset rännuteed ette võtta. Kompostihunnikud, solgiaugud ja lindude toidumajad katavad ju talveperioodiks rikkaliku laua. Igal juhul, kui „rikkalik” on ehk veidi liialdatud, siis vähemalt „elab ära”. Aedadel on ju lisaks ka see hea omadus, et põõsastele kipub marju külge jääma. Ei pruugi iga aiapidaja nii pedant olla,

Oma esimest laanerähni nägin ma Piusa jõe ürgorus, kus ta ühel püstisel surnud kuusetüvelvaikselt toimetas. Ka minu hilisemad kohtumised laanerähniga on olnud peamiselt vanadesmetsades.Kuigi laanerähn eelistab elupaigana kuusikuid ja kuuse-segametsi, võib teda kohata kalehtmetsades. Peaasi, et leiduks piisavalt seisvaid surnud ja surevaid puid, mille koorealusedelanikud on selle rähni maiuspalaks. Just seetõttu kutsub laanerähni ka metsadesse, kus onolnud põlenguid, tormimurd või muid kahjustusi.Kuuselemb on aga kolmvarvas

Valgete tähnide ja pruunikasmusta sulestikuga mänsak meenutab välimuselt hiiglaslikku kuldnokka, olles enam-vähem ühte mõõtu pasknääriga. Meie vareslastest on mänsak vast kõige vähem tuntud, sest erinevalt teistest vareslastest on tema läbi ja lõhki metsalind. Väljaspool metsa võib mänsakut kohata vaid rändel. Mänsaku elupaikadeks on mitmesugused vanemad kuusikud ja kuuse-segametsad. Kuigi liik on levinud üle Eesti, leidub teda tihedamalt siiski läänesaartel. Eriti meelsasti pesitseb mänsak seal, kus