Laanepüüd, meie kõige väiksemad kanalised, hakkavad kevadiseks pesitsuseks valmistuma juba sügisel. Just siis leiavad nad endale järgnevaks aastaks paarilise ning jaotavad territooriume. Sabad lehvikuna laiali, jooksevad laanepüükuked siristades üksteise järel ja tõestavad oma vägevust. Ise ei ole nad tuvistki suuremad, üksnes jässakama kehaga. Nagu nimigi ütleb, leiab neid laantest – põldudelt, parkidest ega aiast neid ei leia. Lemmikmetsadeks on laanepüüdel noorte kuuskede rohked segametsad, ka

Metsvint on eriline nähtus meie linnuriigis. Eriline selle poolest, et on nii tavaline. Suvepoolaastal on peaaegu võimatu ükskõik millises maastikus – metsateel või linnatänaval, pargis või rabamännikus – igal sammul metsvinti mitte kohata.  Valjuhäälseid metsvinte elab Eestis tõesti palju ning vaatamata sellele, et nende arvukus on langemas, hinnatakse selleks meil siiski kuni kaks miljonit haudepaari. Ühelgi linnuliigil ei ole nii võimsat armeed vastu panna. Metsvindi

Ühel kevadsuvel kuulen vana ürgoru lähedal metsaservas aevastuse ja kräunatuse vahepealseid hääli. Need kostuvad kõrgelt lehestikust ja vaheldumisi kolmest suust. Olen algaja linnuhuvilisena üsna hämmingus ja üritan aru saada, kellega tegu. Sarnaselt häälitseva liigina meenub vaid sooräts, kuid kolm soorätsu segametsas puude latvades …? Ei, see ei klapi. Pooletunnise passimise järel vilksatab lehestikus midagi kollast. Nii kollast, et sellega eksida ei anna. Peoleo! Oleks peoleod

Aprilli keskpaigas kuulen tuttava metsaoja kohal häält, mis meenutab vikati luiskamist. Selles kõrgetoonilises ringlevas helis on midagi ärevakstegevat ja kaeblikku. Kiirel lennul möödub minust rohekaspruuni selja ja valge alapoolega väikese rästa suurune lind ning kaob ojakäänu taha. Järgmisel päeval samale paigale vaikselt lähenedes näen teda kaldasopis – ühtaegu nii paigal kui ka pidevas liikumises. Tilder nõksutab tagakeha justkui oleks tal vastava programmiga mootor sisse puksuma

Metskurvitsa ehk suupärasemalt nepi mängulende on tore jälgida. Juba märtsis jõuavad nad Lääne-Euroopast tagasi ning alustavad niisketes metsatukkades asuvate pesitsusalade kohal õhtuseid mängulennutiire, sealjuures vaheldumisi krooksudes ja piiksudes. Nii igal õhtul, varakevadest kesksuveni välja. See, kui nad pärast päikeseloojangut üle metsaäärse taluõue tiirutavad, on tõeline nepiromantika. Pehmematel talvedel kõik nepid Euroopa-reisi ette ei võtagi, kuid ega nad talveperioodil ka lennuringe tee – selleks tuleb igal

Tutt-tihane on pealage kaunistava teravatipulise tuti ja pidevas liikumises olekuga nagu väike hüperaktiivne punkar. Tema kutsehüüd – kiire ja kuristav tsitsi-ürrrrr – toob metsas hulkujale naeratuse näole.See alalises liikumises olev linnuke on samas üks meie paiksemaid liike, kes veedab pea terve elu oma kodumetsas – ühes või paaris metsatukas. Ta on tõeline okaspuulemb, keda võib kõige sagedamini kohata just männikutes. Aga mitte Eesti saartel. Saarte