Küsimata küsimused Pärnu linnas
Pärnu Postimees, 12.11.2024
Farištamo Eller
Pärnusse planeeritava metanoolitehasega seoses on küsimusi palju ja näib, et need on ministeeriumite tasandil siiani küsimata.
Hollandi ettevõte Power2X soovib Pärnusse rajada maailma suurimat rohemetanoolitehast ja seda alale, kus asub puhkemets, milles leidub ka 11,3 hektarit vääriselupaiku. Pärnu Postimehe andmetel valmistab Maa-amet ette Harutee kinnistu enampakkumist ja see, millistel tingimustel või milliste kitsendustega riik kõnealuse kinnistu enampakkumisele suunab, peaks regionaal- ja põllumajandusministeeriumi maa ja ruumiloome asekantsleri Alo Aasma teatel selguma lähikuudel. On arusaamatu, miks üldse planeerib riik selle maa praegu maha müüa. Millise otsuse või plaani alusel?
Väga suur küsimärk plaanitava tehase kohal on selle tehnoloogia. Ilma piloottehaseta ei ehita keegi suure mahuga tööstuslikku tehast. Kõigepealt tehakse väike tööstuslikus mahus tehas, pärast mida alles suur. Seda muidugi vaid siis, kui tehnoloogia on ennast tööstuslikus mastaabis tõestanud ja turg uudsetele toodetele on leitud. Arendaja ei ole andnud selget vastust, et Pärnu tehasesse planeeritav tehnoloogia oleks piloottehasena täna toimiv.
Ettevõttele on selle ühe ala asemel pakutud ka kahte teist ala, miks need ei sobi, pole samuti selge. Praegusel planeeringualal on aga üle 11 hektari vääriselupaiku. Vääriselupaigad on ühed kõige suurema looduskaitselise väärtusega metsaalad, mis jäävad väljapoole kaitsealasid ning nende kaitse riigi maadel on kohustuslik. Oleme ühiskonnana kokku leppinud, et vääriselupaiku – seda 1,5 % metsamaast – me kaitseme ja hoiame. Pärnus on vääriselupaigad arvele võetud juba 7. oktoobril aastal 2000. Need ei ole kuidagi praegu “välja otsitud”, vaid on pea 25 aastat olnud sisuliselt kaitstavad alad. Samas on vääriselupaikadega selline omapärane skeem, et nende kaitse on vaid riigimaadel kohustlik, eramaadel on nende kaitse vabatahtlik. Kas ehk ei peaks kliimaministeeriumilgi tekkima küsimus, miks on ala enampakkumisele panekuga rutt?
Ma ise ei ela küll Pärnus, aga ikkagi tunnen, et tegu on meie kõigi Pärnuga, minu Pärnuga ka! Ja kindlasti mitte riiulifirmade, välismaiste pensionifondide või ametnike investeerimismängude tallermaaga. Seetõttu soovitan, lausa julgustan kõiki süvenema Pärnu linna “Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja 12 kinnistute ning Harutee mets P4 katastriüksuse detailplaneering ja keskkonnamõju strateegiline hindamise” (KSH) materjalidesse ja kaasa rääkima.
KSH materjalides on näiteks välja toodud, et tehas kasutaks 80 tonni vett tunnis, st 1920 m3 ööpäevas. Pärnu linna veetarve on täna 7000 m3 ööpäevas, mis tähendab, et tehas suurendaks veetarvet üle 27% (tänasega võrreldes). Seda vett ilmselt puhastada pole vaja ja Reiu joogiveepuhasti võimsus pole seetõttu teemaks. Oluline oleks küsida, kas Pärnu veehaare (vesi tuleb põhjaveekogumist) suudaks nii linna kui vabriku ära toita ja seda näiteks just suvisel suurema veetarbega perioodil, ja seda ka pikas perspektiivis. Küsida võiks ka suureneva reostuskoormuse kohta. Jne.
Puit on Eestis piiratud ressurss. Riigi ülesanne on suunata riigi piiratud ressursi kasutamist nõnda, et see tooks riigile suurimat kasu. Kuidas aitab planeeritud tehas (koos planeeritava VKG tselluloositehasega) kaasa raiesurve vähendamisele? Tegelikkuses oleks nende kahe ettevõtte peale tegemist üle 3,2 milj tihumeetri raiesurve kasvuga aastas. Kas on mõeldud, et siis peab mõni muu tootja Eestis tegevuse lõpetama? Eesti metsad on üle raiutud ja raiesurvet tuleb vähendada! See tähendab raiskavate puitu nõudvate tööstuste eemalehoidmist ja erinevate, näiteks mööblitööstuste ja teiste pikema väärtusahelaga ettevõtete soodustamist.
Eestis räägitakse palju sellest, et meile on vaja tarka tööstust. Plaanitav vabrik nõuaks erakordsete loodusväärtuste, puhkeala ja rohevõrgustiku hävitamist eraärihuvi nimel. Räägitakse puidu jäätmete kasutamisest, kuid ometi konkureerib ettevõte RMK paberipuidu kestvuslepingule (aastas 0,7 miljonit kuupmeetrit). Hiljuti avaldatud raport selgitab, kuidas lubatud tehnoloogia suurima tõenäosusega ei tööta. On hämmastavalt lühinägelik ja rumal planeerida energiat raiskav tööstus põhjendusega, et “tuleb meretuulepark ja siis on energia tarbijat vaja!” Pealegi pole selge, kas meretuuleparkki Eestisse tuleb. Ja kas sellepärast üldse on vaja meretuuleparki rajada, et siis toodetud energiat elurikkuse ja looduskeskkonna hävitamise hinnaga kulutada?
Tasub küsida, kus on turg tehase toodangule – Taani tuuleenergiafirma Ørsted peatas Rootsi kavandatud Pärnusse plaanitavast 10 korda väiksema metanoolitehase ehitamise rohemetanooli vähese nõudluse ja e-kütuste turu oodatust aeglasema arengu tõttu Euroopas.
Kas keegi on arvutanud, milline positiivne mõju tehase rajamisel üleüldse oleks? Üks miljon tihumeetrit raiemahtu aastas tähendab vähemalt 1,1–1,2 miljonit tonni heidet LULUCF (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) arvestuses, samas puuduks vabrikul positiivne mõju kasvuhoonegaaside arvestuses, sest tehase toodangut ei kasutataks Eestis peaaegu üldse. LULUCF trahvi maksmiseks on vaja otsest maksutulu, mida oli 2021 a 456 mln eurot – see teeb puidutoorme miljoni tihum kohta u 30 mln eurot maksutulu. On üsna kindel, et sellise rahaga 1,1 miljonit ühikut LULUCF “trahvi” jaoks osta ei saa.
Räägitakse palju töökohtade loomisest, kuid kas nii suure puiduvajaduse puhul ei tundu töökohtade arv liiga väike? (Alguses räägiti vähem kui 100-st otsesest töökohast, hiljem ütles kliimaminister, et tuleb „üle 200 töökoha tarneahelas“, nüüd lubatakse üle 200 otsese pikaajalise stabiilse töökoha kohapeal ja 800 kaudset töökohta.) Lisaks sellele, et teema näib olevat läbimõtlemata on selge, et riigile on sellest kasu väga vähe – vaid maksutulu. Pealegi on kasumi välja skeemitamine lihtne, nagu pangad ja teised on varem teinud. LULUCF kahjusid nad aga ei kompenseeri. Kokkuvõttes panustaks tehas LULUCF-is puudujäägi tekkimisse, mis tähendakski vajadust osta ühikuid puudujäägi kompenseerimiseks. Kas poleks mõistlik jätta see mets metsana kasvama ja vältida raiskamist?
Peaminister Kristen Michal kordas kliimaministri ametis olles, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse. Mida looduse piiridesse mahtumine aga tähendab? Keskkonnanäitajad on allakäigus, mis tähendab, et senist teed ei saa ju lõputult edasi käia. Majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo väljaütlemine tuleks panna kehtima ja tööstus tõesti jätta tööstusmaale ja mitte tööstusmaad juurde luua.
Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?
Lõpetuseks tasub küsida, kas linna on mõistlik planeerida olulise ruumilise mõjuga ehitist nii ülepeakaela? Ehk tasuks veel mõelda ja atra seada. Tark ei torma ja selliste arenduste puhul on oluline vähemalt üheksa korda enne kaaluda, sest elukeskkonna hävitamine on tagasipööramatu otsus.
