Teel linnusõbraliku metsa poole

Liina Steinberg

Väike mõtisklus inspireerituna #pesitsusrahu kampaania esimese nädala #pesitsusraadio saadetest.

Peame end loodust armastavaks rahvaks, kelle pärimuses on juttu, kuidas linnupesade rüüstamine on suur patt, mida ei saa andeks. Folkloorikogujad on talletanud värvikaid, piirkonniti varieeruvaid kirjeldusi sellest, mis kõik patustanud inimesega võib juhtuda.

Ometi on olukord juba aastaid selline, et meie metsades hukkub kevad-suvise raie käigus ligikaudu 100000 linnupoega. See on meeletu arv niikuinii, aga eriti arvestades, et perioodil 1983-2018 kukkus meie metsalinnustiku arvukus 26% võrra.

Samas masinavärk muudkui liigub edasi. Ühed jätavad vastu võtmata õigusaktid, mis võiksid selle tegevuse lõpetada. Teised annavad töökorraldused nende raiete läbiviimiseks ja saavad oma majanduslikku kasu. Kolmandad teevad ära raietöö, mis peaks tegelikult minema nende südametunnistusega vastuollu. Neljandad pole lihtsalt olukorraga rahul. Viiendad annavad oma konkreetse panuse, et midagi muuta.

Kui on juba olemas soov ja veendumus toimetada oma metsas linnusõbralikult või majandada niimoodi kellegi teise metsa, siis teadmiste taha ei saa asi jääda. Väga lihtne on leida üles vajalik info, mis on olnud juba pikemat aega ootel paari kliki kaugusel eelkõige Eesti Ornitoloogiaühingu ja Eestimaa Looduse Fondi veebilehtedel või koondatud raamatutesse nagu näiteks „Röövlinnud ja metsamajandus“.

Jälgides arutelusid pesitsusrahu teemal, on hakanud silma, et need ühed ja teised paistavad hindavat meie mingil määral säilinud loodusrahva vaimu siiski piisavaks, et mitte rääkida asjadest, nii nagu need tegelikult on.

Selle asemel, et öelda otse ja ausalt välja, et raha on lihtsalt olulisem kui linnud ja kõik, käib meil ümbernurga jutt ehk kohati ka muinasjutu vestmine. Uinutamaks neid, kes ei ole probleemi tõsidusest veel päriselt aru saanud. Pakkumaks ettekäändeid nendele, kellel on teadmisi ja võimu, aga kes ei taha kõigest hoolimata tegutseda.

Muinasjutu kategooriasse kuulub ühe metsamehe juba kurikuulsaks saanud lause: „Lindudel käib protsess munad–pojad uskumatult kiirelt – enamasti on nädalaga asi korras.“

Lisaks väidetakse julgelt, et ka lageraie puhul ei pruugi kõik pesakonnad hukka saada. Isegi materjali hunniku alla jäänud poegadel olevat võimalus ellu jääda, kui nende pesa asub lohus.

Pesitsusrahu vastastel on varnast võtta ka süüdistused kiskjate suunal, kes põhjustavat rohkemgi kahju kui raietegevus. Jättes sealjuures sobivalt mainimata, et kiskluse mõju suurenemisele aitab inimene oma tegevusega tihti ise kaasa.

Mõned näited: varasem metssigade (maapinnal asuvate linnupesade rüüstajate) lisasöötmine ehk arvukuse suurendamine jahipidamise huvides ja lageraietega metsamaastiku killustamine, nii et kiskjatel on oma saaki vähestest ja väikestest metsatukkadest kergem üles leida.

Süüdistada saab ka kaugeid maid ja inimesi ehk rääkida lindude rändeteel hukkumistest. Mainimata muidugi, et langustrendis on eelkõige need metsalinnuliigid, kes elavad meil paikselt.

Vastuväidete klassikasse kuulub tähelepanu juhtimine sellele, et naaberriikides ei ole samuti pesitsusrahu. Aga millal me oleme viidanud näiteks uudsete lahenduste otsimisel ja leidmisel e-riigis või meditsiinis sellele, et teised riigid pole sellise lahendusega veel välja tulnud ja seetõttu peaks ka meie justkui ootama?

Miks on meil pesitsusrahu teemal otsustajate ambitsioon nii madal ja sõltuv sellest, mida keegi teine kuskil mujal teeb või ei tee? Meie vastutame ju eelkõige oma maa ja metsa eest.

Last but not least. Linnud üldiselt, nii nagu kanaarilind kaevanduses, on indikaatorliigid ja nad peegeldavad meile seda, millises seisus on kogu meie metsa ökosüsteem. Kevad-suvised raied hävitavad lisaks lindudele metsamulda, mille taastumine on veelgi vaevalisem. Kord juba alustatud mulla seaduse koostamine tuleks lõpule viia. Mullateadlaste sõnul ei tohiks kevad-suviseid raieid lubada. Kas oleme teaduseusku riik?

Sarnaselt inimesele ja tema immuunsusele on ka metsa ökosüsteemiga nii, et kui selle vastupidavus langeb, siis hakkavad rohkem levima kõikvõimalikud haigused. Kevad on parim aeg tüvemädaniku ja juurepessi levikuks. Nii et kui ka kõik ökoloogilised ja kultuurilised argumendid kõrvale jätta ning puhtalt majanduslikule kasule keskenduda, on kevad-suvised raied pikemas perspektiivis otseselt kahjumlik tegevus. Samamoodi jätkates saab meie metsapärand oma järeltulijatele olema oluliselt kesisem kui see, mille oleme oma esivanematelt saanud ning mida meil praegu hoogsalt rahaks tehakse, nagu poleks homset.

EOÜ soovitused linnusõbralikuks metsamajandamiseks: https://www.eoy.ee/ET/12/34/linnus6bralik-metsamajandamine/

ELFi soovitused metsaomanikule:
https://elfond.ee/metsaomanikule

Asko Lõhmus kevadsuvistest raietest: http://vana.loodusajakiri.ee/…/EL/vanaweb/0004/raied2.html