Kui sattuda kevadises metsas karvasjalg-kaku pesapuu juurde, takseerib teid vanast rähniõõnsusest üsna tõenäoliselt üks üllatunud ilmega pisike kakk. Selle jässaka rästa mõõtu kaku šokolaadpruun sulestik on kirjatud heledate tähnidega, mistõttu on ta põhjamaades ristitud pärlkakuks (rootsi pärluggla, norra perleugle, soome helmipöllö). Laanekakk eelistab elada vanades okasmetsades, kus leidub musträhni vanu pesaõõnsusi. Liiga hoogne metsaraie, mille tagajärjel vanu õõnsustega puid väheks jääb, mõjub nende arvukusele kehvasti. […]

Paljud linnaelanikud veedavad musträstaga terve talve koos. Eriti aedlinnades meeldib musträstale niivõrd, et ta ei näe mingit mõtet riskantset rännuteed ette võtta. Kompostihunnikud, solgiaugud ja lindude toidumajad katavad ju talveperioodiks rikkaliku laua. Igal juhul, kui „rikkalik” on ehk veidi liialdatud, siis vähemalt „elab ära”. Aedadel on ju lisaks ka see hea omadus, et põõsastele kipub marju külge jääma. Ei pruugi iga aiapidaja nii pedant olla,

Oma esimest laanerähni nägin ma Piusa jõe ürgorus, kus ta ühel püstisel surnud kuusetüvelvaikselt toimetas. Ka minu hilisemad kohtumised laanerähniga on olnud peamiselt vanadesmetsades.Kuigi laanerähn eelistab elupaigana kuusikuid ja kuuse-segametsi, võib teda kohata kalehtmetsades. Peaasi, et leiduks piisavalt seisvaid surnud ja surevaid puid, mille koorealusedelanikud on selle rähni maiuspalaks. Just seetõttu kutsub laanerähni ka metsadesse, kus onolnud põlenguid, tormimurd või muid kahjustusi.Kuuselemb on aga kolmvarvas

Valgete tähnide ja pruunikasmusta sulestikuga mänsak meenutab välimuselt hiiglaslikku kuldnokka, olles enam-vähem ühte mõõtu pasknääriga. Meie vareslastest on mänsak vast kõige vähem tuntud, sest erinevalt teistest vareslastest on tema läbi ja lõhki metsalind. Väljaspool metsa võib mänsakut kohata vaid rändel. Mänsaku elupaikadeks on mitmesugused vanemad kuusikud ja kuuse-segametsad. Kuigi liik on levinud üle Eesti, leidub teda tihedamalt siiski läänesaartel. Eriti meelsasti pesitseb mänsak seal, kus

Ronk pani küünlapäeval oma pessa esimese „palgi“, teadis vanarahvas. Ja teadis üpris täpselt. Sest kuigi ronk ei tea küünlapäevast tuhkagi, hakkab ta ometi just veebruaris pesaehitusega pihta. Olgu siis olemasoleva renoveerimisega või suisa uue ehitamisega nurgakivist alates.    Kevadel ronga pesa juurde sattununa võib saada ronkade tõsise meelepaha objektiks. Kuuldavale lastakse selges ronga keeles sõnad, mis Lutsu „Kevadest“ tuntuks saanud: „Kasi minema!“ Kusjuures „No tule siis!“

Kevadel rõkkab mets linnulaulust. Juskui üksteisest üle püüaksid nad kõik hõisata. Eks nii olegi, iga lind püüab ju lauluga märku anda teistele liigikaaslastele, et siin on minu territoorium! Nii ka käblik. Üks pisemaid linde kogu Euroopas. Üksnes pöialpoiss on kümnegrammisest käblikust veel pea poole tillem. Aga käbliku laul on vaatamata linnu väiksusele metsas üks valjemaid. Kunagi üks naljahammas võrdles, et kui inimene suudaks oma kehakaaluga