Vastuseks pöördumisele suurkiskjate teemal
Antud pöördumine, mis on Riigikogule saadetud ja menetlusse võetud,
sisaldab kahjuks mitmesugust valeinfot ning moonutatud ja tõendamata
väiteid.
- Pöördumises on kirjas, kuidas “kõik suurkiskjad ründavad aina
rohkem kariloomi ja võivad kujutada ohtu inimeste
turvalisusele”.
Eestis elavad suurkiskjad on hunt, ilves ja karu. Kõik need
kolm suurkiskjat on erineva toidubaasi ja käitumisega ning neid
tuleb ka vastavalt eristada, mitte nende kohta meelevaldseid
üldistavaid väiteid esitada.
*Ilvese puhul ei pea kumbki pöördumises esitatud väidetest
paika.
*Karud ei ründa aina enam kariloomi. Kariloomade murdmist
karu poolt juhtub meil harva. Kahjustatud mesitarude arv on
viimastel aastatel Keskkonnaportaali andmete kohaselt hoopis
vähenenud. - Väide, et “suurkiskjate rünnakud metsloomade vastu mõjutavad
negatiivselt põllumajandust ja metsandust” on väär.
Teine metsloom on kiskja loomulik toit. Eksitav on
rääkida rünnakutest kui tegemist on metsloomade tavapärase
toiduahelaga.
*Kuidas näiteks metskitsede, hirvede ja põtrade arvukuse langus
on metsandusele kahjulik? Vastupidi! Just metsaomanike survel,
kes soovivad kaitsta lageraielankidele istutatud istikuid ja ka
vanemaid puid, on meil seatud uluksõraliste jahile kõrged
kvoodid. Näiteks metskitsi on kütitud isegi üle 30 000 aastas.
*Jahimeestele avaldab küttimissurvet kohustus katta sõraliste poolt
tekitatud kahjud metsaomanikele, kui kvoot on jäänud täis
laskmata. Pooldame selle kohustuse kaotamist.
*Uluksõraliste niivõrd suuremahuline küttimine vähendab
suurkiskjate toidubaasi ning sunnib neid toiduotsingutel rohkem
liikuma, mis omakorda viib ka paratamatult võimalusele
tihedamateks inimkontaktideks.
*Suurkiskjad (peamiselt hunt) aitavad piirata metssigade arvukust
ning seeläbi sigade Aafrika katku levikut. Vähenevad ka
metssigade poolt põhjustatud kahjud põllukultuuridele. - Mis puudutab huntide poolt murtud lemmikloomi, siis meedias
avaldatud teadete põhjal on valdavalt tegemist olnud ööseks õue
jäetud ketikoerte või lahtiselt peetud koertega, kel pole võimalik
huntide eest kuskile varjuda.
Koera omanikul on kohustus tagada oma lemmiku turvalisus
(Loomakaitseseadus). Olgu selleks tuppa või mõnda muude
hoonesse laskmine, tõhusa aia ehitamine vms.
Miks koeraomanikud jätavad oma lemmiku ööseks järelvalveta õue
ka olukorras, kus on teada, et piirkonnas võib liikuda hunte, kes ei
pelga koeri murda ka inimeste majapidamiste läheduses?
*Kui inimene laseb oma lemmiklooma vabalt loodusesse, ei saa
süüdistada metslooma tema ründamises, kuna lemmikloomast on
saanud loodusliku toiduahela osaline, kes ka ise murrab endast
nõrgemaid loomi ja linde.
- Pöördumises mainitakse võimalikku ohtu inimeste turvalisusele
kõikide suurkiskjate poolt.
Kui vaadata ametlikku statistikat, siis murdis hunt Eestis viimati
inimese rohkem kui 150 aastat tagasi (aastal 1873). Ilveste
rünnakute kohta puuduvad andmed. Karurünnakud on Eestis
üliharuldased, kirjutab Mati Kaal. “Peamiselt on need seotud
jahipidamisega, kui karu on juba vigastatud ning inimene läheb
loomale liiga lähedale. Samuti siis, kui looma taliuinak on häiritud.”
Haiged, haavatud või muul moel nurka surutud metsloomad võivad
tõesti käituda ettearvamatult. Siin on oluline suurem teadlikkus ja
teavitustegevus, et inimesed oskaksid selliseid olukordasid
ennetada ja teaksid kuidas käituda.
Inimeste turvatundest rääkides ei saa ei maapiirkondades ega
linnades üle ega ümber agressiivsete koerte (koertekoolitaja
arvamus 31.10.24, Õhtuleht) tekitatud probleemidest.
Mõni asula (Lagedi, 05.11.24 Postimees) elab väidetavalt lausa
koerte terrori all ning ilmselt kogu Eesti on jälginud kohtuasja, kus
naabrit rünnanud koerte perenaisele mõisteti lisaks 100 000 €
kahjutasu maksmise kohustusele ka šokivangistus (23.01.24
ERR). Ohtu inimeste turvalisusele võib kindlasti kujutada endast
alles hiljuti lemmikloomana Eestisse toodud puuma, kes on
kirjanduse andmetel võimeline pidama inimest oma saakloomaks.
Seega, kui me räägime inimeste turvalisusest seoses loomade
võimalike rünnakutega, tuleks kindlasti tegeleda
lemmikloomade pidamise reeglite kaasajastamise ja täitmise
ning inimeste teadlikkuse suurendamisega. - Karjakahjustuste vähendamiseks pooldame riigi poolt
toetatud süsteemsete ennetusmeetmete rakendamist (nt
karjakoerte väljaõpetamise programmi käivitamist)
ning teaduspõhise teavitustegevuse suurendamist. On vaja ka
kiskjate mittesurmavate tõrjemeetodite analüüsi ning keskendumist
nuhtlusisendite kindlakstegemisele, et jahti ei peetaks valimatult
tervele populatsioonile.
- Pöördumine ei sisalda mitte ühtegi allikaviidet. Väide, et
“ökoloogid ja bioloogid on soovitanud suurendada küttimismahte”,
paistab olevat lihtsalt laest
võetud.
Suurkiskjate, nagu ka teiste imetajate uurimisega tegelevad
eelkõige Tartu Ülikoolis terioloogid ning viimati avaldasid
teadlased artikli pealkirjaga “Miks kiskjad metsas ei püsi?”, kus pole
sugugi juttu küttimismahtude suurendamisest. Vastupidi.
Teadlased on seadnud korduvalt kahtluse alla senised ulukite
ohjamisel tehtud otsused ning kritiseerivad uluksõraliste ehk
kiskjate saakloomade arvukuse teadlikult alla viimist. Ka kaks
aastat tagasi küsisid nad oma arvamusartiklis, kas “pürgime
ulukivaba Eesti poole”. - Eelmainitud artiklites kirjutavad teadlased ka loendamisandmetest
ning nii nende kui ka alusuuringute, rakendusuuringute ja
geneetiliste uurimisandmete ebapiisavusest või täielikust
puudumisest. Leiame, et:
*Keskkonnaagentuuri andmeid ulukite kohta oleks vaja sõltumatult
auditeerida. Teeme ettepaneku, et riik telliks teadlastelt
perioodiliselt ulukiandmete uuringuid.
Näide põtrade kohta. Keskkonnaagentuur on aastaid hinnanud
põtrade arvukust ligikaudu 11 000-le, kuigi on alust selles numbris
kahelda ja pigem on põtrade arvukus tänaseks langenud juba alla
7000.
*Kuni pole täielikku selgust andmete osas, on vaja rakendada
ettevaatuspõhimõtet. - Pöördumine sisaldab valeks osutunud andmeid nt
hundipesakondade arvu (47) kohta; õige on 29 (Keskkonnaportaal);
Keskkonnaagentuur hindas algselt hundipesakondade arvukust
kuni 47 pesakonnani, aga enne jahti selgus, et alles on siiski 29
pesakonda; kiiruga oldi sunnitud vähendama huntide
küttimislubade arvu.
Viide suurkiskjate ohjamiskavale (15-25 hundipesakonda) on
samuti vanenenud. 2022. aastal kinnitatud kavas on uus lävend
20-30 karja. - Mis puudutab suuremate õiguste andmist jahimeestele, siis meie
hinnangul tuleks eelkõige tugevdada nii Keskkonnaameti kui ka
Politsei- ja Piirivalveameti volitusi salaküttimise vastu
võitlemisel ning eraldada selleks ka vajalikud ressursid.
Salaküttide ohvriks langeb ka uluksõralisi, mis omakorda
mõjutab kiskjate toidubaasi ning meediaga suhelnud jahimehed on
ka avalikult välja öelnud, et nad on teatud tingimustel valmis
salaküttima.
Kokkuvõttes: Praegu oleme Eestis nõiaringis, kus esmalt lastakse
maha suur hulk suurkiskjate saakloomi ning seejärel – kiskjate
poolt põhjustatud kahjudele ja ohule viidates – ka suur hulk hunte
ja karusid.
- Uluksõraliste jahikorraldus, olles seostamata
suurkiskjate kaitse ja ohjamisega, on Eestis kahjuks
huvigruppide (eriti metsanduse) tugeval survel läbi
kukkunud. - Lahendus ei ole huntide ja karude küttimiskvootide tõstmine
ja sõnakamate huvigruppide õiguste suurendamine. Alustada
tuleks hoopis sellest, et *jahindusnõukogudesse kaasatakse
tasakaalustatud otsuste tegemiseks võrdses hulgas ka
keskkonnaühendusi, loomakaitseotganisatsioone ja
teadlasi; *peatataks
e metskitsede ja põtrade küttimine, kuni nende populatsioonid
on taastunud ökoloogiliselt jätkusuutlikule tasemele ning nii
nende kui ka teiste metsloomade arvukuse kohta on tehtud
sõltumatud uuringud;
*põhirõhk tuleb suunata
süsteemsetele ja teadmispõhistele ennetusmeetmetele ning
teavitusele.
- Teaduspõhiselt hoitud ja reguleeritud suurkiskjate
populatsioonid on Eesti ühiskonnale ja inimestele ohutud.
Eesti Metsloomaühing
Päästame Eesti Metsad
Hoiame Loodust
Eesti Suurkiskjad
Eesti Loodusturismiühing
Foto autor: Liina Steinberg
