NÄDALA PESITSEJA vol 6 – Must-toonekurg
Eestis on must-toonekurg elanud arvatavasti kauem kui soomeugrilased. Eelmisel aastal lendas Eestis pesast välja vaid kümme must-toonekure poega. Isegi kaks korda rohkem olnuks vähevõitu, arvestades et tegu on siinse ürglooduse ilmekaima linnuga. Paraku on vägagi kehv sigimisedukus ja kiiresti kahanev arvukus teinud temast suures väljasuremisohus liigi. Aga mitte ainult.
Intensiivse metsaraie tõttu jääb vanu loodusmetsi järjest vähemaks, ent just selliseid metsi must-toonekured armastavadki. Nad on inimpelglikud, nii et kui pesast kahesaja meetri kaugusel ragistab ning jaurab harvester, jätab linnupaar enda kodu lihtsalt maha. See tähendab omakorda, et järelkasv jääb tulemata – võib-olla on järgmisel aastal rohkem õnne.
Toidulaud kiilub kinni
“On lusika sees auk ja tuhat karva supis,” laulis Grönemeyer juba kakskümmend aastat tagasi – tõsi küll, saksa keeles. Must-toonekurgede toidulauaga on natuke sarnane lugu, sest nende toidubaas seondub otseselt vooluveekogude kalastikuga. Kuigi nad käivad sageli kraavides söömas, eelistavad nad siiski süvendatud või looduslikke ojasid. Aga kui suvel väikesed kraavid ära kuivavad, võib pesitsemine juba ainuüksi selle nahka minna. Seega kuivendustööd must-toonekurele ei sobi. Ega surnud puidu väljavedu. Ega ka peaministri veendumus, nagu oleks vana mets kõigile ristiks kaelas.
Lisaks mõjutavad must-toonekurgede toidubaasi nii siirdekalade rännet takistavad paisud kui ka looduslike vooluveekogude kadumine. Ja see mõju on loomulikult negatiivne – siin pole midagi pikalt mõelda. Õigupoolest on ohtlik juba veekogude kvaliteedilangus, sest must-toonekurg on tundlik liik. Kevadel tõmbab must-toonekurgi üleujutatud madal- ja siirdesoodele, kus konnad koevad. Kellel konnadest kahju hakkab, võib enda emotsioonid lukustada terminisse “toetav toitumiselupaik”. Tegelikult polegi probleem ärasöödavates konnades, vaid selles, et madal- ja siirdesoode seisund ei meenuta enam millegagi enda kunagist, looduslikku. Suurvete ajal üleujutatud soid on alles jäänud väga vähe – põlegi nagu teisi õieti, kui Tõnissoni parafraseerida. Vooluvetevaesel, aga madalsoode poolest rikkal Saaremaal on must-toonekurega õnneks keskmisest paremad lood. Niisiis on oluline vältida märgalade jätkuvat hävitamist ja keskenduda loodusliku veerežiimi taastamisele, kui tahta must-toonekure elu-olul natukenegi parandada.
Laiad märgalad stabiliseerivad vooluvete veehulka ja sellega koos ka must-toonekurele sobivat toidubaasi. Elamata jäänud aastate summa Must-toonekurg on rändlind. Talvituma lendab ta mitte kitsalt Egiptimaale, nagu ühes lastelaulus, vaid hoopis mastaapsemale alale, mis laiub Vahemeremaadest ekvaatorini. Peamiselt tähendab see Sahara ja ekvaatori vahele jäävat Aafrika keskosa. Pesitsusaladele tuleb must-toonekurg tagasi aprilli algusest mai alguseni. Maailmas arvatakse must-toonekurgi elavat 11 000–15 000 paari, kellest suurem osa on elukoha leidnud Euroopas. Eesti jääb areaali põhjapiirile ja Soomes lind enam ei pesitse. Eesti jaoks peetakse normaalseks 100–200 pesitsevat paari aastas. Mäestikualadel võib must-toonekure pesi tihti kaljudelt leida. Eestis kaljusid pole ja nii pesitsevad nad puudel: kas võrades või – kui vähegi võimalik – võra all mõnel väljasirutuval oksal. Selleks sobivad kõige paremini tammed, haavad ja männid. Oksaharude vahele nad pesa ei punu. Ja erinevalt valge-toonekurgedest ei pesitse nad kunagi latvades.
Pruudipõud troposfääris.
Isaslinnud saabuvad Eestisse harilikult aprilli algul. Hilistel kevadetel võib neid näha esimestel lumevabadel laikudel põldlõokeste seltsis. Pereisa tuleb pesitsuspaika nädalapäevad varem, mistõttu ehitab ja kohendab pesa just tema. Kui pesa on ehitud okstest pärjaga ja põhi samblaga vooderdatud, jääb isaslind paarilist ootama, tiirutades ilusa ilmaga pesitsusala kohal, et tulevane paariline vaba kodu märkaks. Ent areaali põhjapiiril on rändevoolust endale kaasat meelitada üsna keeruline, sest emaslinde napib. Nii jäävadki paljud pesad tühjaks.
Kuni 90-ndateni püsis must-toonekure populatsioon Eestis stabiilsena – ääreala puudusi korvasid hea toidubaas ning põlismetsad, kus linnud said segamatult elada. Viimase kolmekümne aasta ohjeldamatu metsaraie, maaparandus ja märgalade kaevandamine on aga teinud oma töö. Kui isaslinnul õnnestub emaslind siiski leida, muneb viimane aprillis või mai alguses kuni viis muna. Pojad kooruvad kõige varem kuu ajaga – enamasti mai lõpus, just nüüd.
Pärast pesast lahkumist pole aga just ülemäära palju lootust, et must-toonekurel õnnestub üheaastaseks saada. Tõenäosus on ainult üks neljale. Paljudel puhkudel eksivad nad augustis Eestist ära lennates rändeteedelt kõrvale, satuvad kogemata kõrbesse ja ongi kõik. Aga veel rohkematel puhkudel lendavad nad elektriliinidesse, mis on oluliselt halastamatumad kui kõrb.
Vaikust, kaamera!
Kui ornitoloogiaühing must-toonekure 1998. aastal Aasta linnuks kuulutas, valmis professor Rein Maranil pärast kaht aastat ränka tööd ka asjakohane dokumentaalfilm pealkirjaga “Must-toonekurg – toonela lind”. Maran tunnistas hiljem, et teist nii inimpelglikku lindu ta ei teagi – kotkad ei tule päriselt arvesse, sest neid saab toiduga kohale meelitada. “Kiskjaloom tuleb toidu väljapanemisel ikka samasse kohta tagasi, et äkki on veel. Must-toonekurg seda naljalt ei tee. Meil on nad eriti tundlikud, sest nad on oma leviku põhjapiiril,” selgitas Maran. Filmitegijate jaoks oli must-toonekure pesa leidmine oluliselt lihtsam kui tema toimingute jälgimine väljaspool pesa. Meeskond valis ühel suvel võttepaiga välja ja rajas varjeonnid, kuid kui järgmisel suvel filmimiseks läks, ei tulnud emaslinnud lihtsalt kohale. Film toonela linnu elust sai üllatustele vaatama suurepärane. Nüüdseks aga valitseb oht, et siinseid alasid läänemeresoomlastest oluliselt kauem asustanud lind läheb ise toonelasse. Ja jääbki.
Foto: Tiit Jürisson
