Raielangilugu

Anneli Alekand

Istun kännul, päike paistab mõnusalt selga. Kusagil siristab metsvint, mööda lehvib liblikas. Vaatan enda ees avanevat vaatepilti ja püüan selgusele jõuda, mida ma sellest arvan. Vaade on ju hea, paistab kaugele. On palju valgust. Keset lagedat seisavad mõned kõrged kased ja liigutavad laisalt oksi. Maapinnast on ennast välja upitanud üht-teist rohelist, lõhnab kevade järele. Jalutades peab küll jalge ette vaatama, sest maastik on nõudlik. Kui inimene on sellise maastiku loonud, ju see on siis millekski hea ja vajalik. Samas näen vaimusilmas ka neid puid, kes võiksid siin veel kasvada, ning kogu muud taimestikku ja elustikku, kes peaks siin toimetama. Kõrbenud jägalat, tihedaks tambitud mulda. Liiga palju infot.

Kasvukohatüüpide järgi liigitatakse metsa väga mitmeks eri tüübiks. Ma ei tea, mitmeks kasvukohatüübiks jaguneb raielank.

Meeleolu on aastate jooksul muutunud. Kümnekonna aasta tagusest elevusest uute põnevate motiividega loodusmaastiku pärast ei ole enam palju alles. Kui lasen sõnaotsingul kammida kahe aasta eest kirja pandud rattamatka blogi, jäävad muuhulgas silma sellised laused:

”Lagedal on tuul eriti hull, aga viimse aja metsad on ka nii hõredaks hammustatud, et igalt poolt tuult kinni ei pea. Pean palgivirnal piknikku, midagi peab ju inimestel mahavõetud puudest kasu olema.” “Nende kõrval on muhe mets, milles juba jõurab harvester.” ”Sandlas on jäätisepaus ja pärast seda ääristavad teed metsata metsamaa ja maata metsa lapid.”

Eelmise kevade blogi RMK Penijõe-Kauksi matkateelt tundub juba veidi nördinum:

”Laululava taga on Stora Enso hääletu mets, kui maanteemüra kõrvale jätta. Maapinda katvate raiutud alusmetsa kuhjade all õitsevad visalt sinililled. Ka neis metsades, kus linnud veel laulavad, tumestab rõõmu nende kuulamisest asjaolu, et ei pea olema Fred Jüssi, tajumaks helipildis iga aastaga kadunud 50–60 000 paari metsalinde.” ”Uus rajahämming, kui gps soovitab läbida raiesmik. See peab olema RMK Ida-Harjumaa metsaülema soolo, kes on korduvalt kelkinud, et talle meeldib raielangil jalutada.” ”Ei ole enam väga kaugel päev, mil võime Islandi kirjanikku Andri Snær Magnasoni parafraseerides öelda, et puidutöösturid ja pelletijahvatajad võitsid, metsad olidki oma aja lapsed (inspireerituna raamatust „Um tímann og vatnið“). Klindimetsadega tuleb küll veidi pusimist ja peavalu.“

Mets on üks hämmastav keskkond põnevate lõhnade, helide, vaadete ja pisiasjadega. Paraku on metsaskäimise põnevusest ajapikku saanud kurbus, sellest masendus ja viimasest lõpuks tuimus. Püüd teeselda, et ma ei näe neid lagedaid kohti. Vajadus võtta uue normaalsusena seda, et puud tuult enam eriti kinni ei pea ning maanteemüha kostab pea igale poole. See, et kohti, kus ma ennast hästi tunnen, jääb pidevalt vähemaks, ju suures plaanis midagi ei loe. ERR avaldab samal ajal kokkuvõtte Legatum Institute‘i uuringust, mille kohaselt on Eesti looduskeskkonna positiivselt mõjult inimeste heaolule maailmas 10. riik. Võibolla peaks rõõmustama, et metsa asemel kasvab siin platsil nüüd majandus. Harjumise asi. 

Teen lankidel pilte. Riputan internetti. Inimesed laigivad.

Ega ma päris hästi aru ei saa, mida nad täpselt laigivad, kas fotode kunstilist teostust, irooniat, mind kui sõpra või seda, et metsa ikka jõudsalt majandatakse.

Scroll to Top