“Hääletu kevade” näituseprogramm ootab osalejaid!
Kutsume oma loometöödega osalema veebinäitusel Pesitsuskunst, mille eesmärgiks on teha loominguline kummardus kõigile pesitsejatele.
Oodatud on nii õpilastööd kui pühendunud kunstnike looming, mida saame koos tänusõnadega jagada veebilehel ja Facebookis.
Pildistage, joonistage, savitage või meisterdage!
Pesitsemine ja linnud on Läänemeresoome pärimuskultuuris olulised tegelased, inspiratsiooni saab ammutada vanadest pärimustest ja loomislugudest.
Sellest, mida linnud ja munad maarahvale tähendasid, saab vaadata-kuulata Pesitsusraadiost 31.03 kell 14 (jääb järelvaadatavaks) – meile tuleb külla pärimuste uurija ja õpetaja Ahto Kaasik.
See, mida me oma loomingus kajastame, näitab, mis on meile oluline. Kutsume üles tegema loomingut sellest, mis on päriselt oluline.
Päriselt oluline on näiteks Elu jätkumine.
Kuulutame Pesitsuskunstinäituse välja Urbenädala alguses. Urbenädal lõppeb Munadepühaga, mis on pärimuskultuuris väga oluline kevadpüha. Muna tähistas elu jätkumise imet, suurt Elu ringkäiku, mahutades endasse nii kogu kõiksuse kui elupäästva kevadesöögi.
Läänemeresoome Looja on ilmalind, meie loomisloos sünnib maa ja ilm linnumunadest. Me oleme ilmalinnu rahvas. Sõna loomine tähendab vanas kõnepruugis munemist. Meie loomislaul on seega munemislaul ja meie looja ehk maailma muneja on lind. Me oleme järelikult olnud rahvas, kes austab elu ja loomist.
Lindude ilmumine talve lõpus eiteakust ja lindude munad pidid ikka ammustele hõimudele väga tugeva mulje jätma!
Seda ammust aukartust elu ees ja lindude austamist peaksime me ka tänapäeval edasi kandma. Meie pärimuste järgi poleks ammustele esivanematele pähegi tulnud, et on mõeldav pesitsusrahu mitte pidada ja lindude pesitsemise ajal lageraiet teha, ilma et seda pesitsejate tahtlikuks tapmiseks peetaks.
Keskkonnaharidus ja pärimusharidus võiksid käia koos loomeharidusega, et sellest kõigest sünniks siinse maa eriomane kultuur.
“Paljugi meie põlisest tarkusest, tavadest ja hoiakutest elab edasi ja on tänase eesti kultuuri aluseks. Eesti loodus ja maastik, keel ja kultuur on lahutamatult läbi põimunud meie pärandiga. Seda tasub märgata, tunnustada ja teadlikult kasutada.“ Ahto Kaasik
Me peame ületama tsivilisatsiooni arengu käigus tekkinud loodusest võõrandumise. Me oleme jätkuvalt loodusega üks ja kui hävivad ökosüsteemid, pole pikka pidu ka inimesel. Selleks võõrandumise ületamiskohaks sobiks lindude ja munade austamine väga hästi – muna kui elu sümbol kehtib ka nüüd. Elu teke maal on ime ja selle jätkumine on ikka veel ime. Seega pole paha seda austada ja pühitseda ning oma austust elusloodusele on väga paslik üles näidata pesitsusrahu pidamisega.
Ahto Kaasik on öelnud “Oleme ilmalinnu rahvas, kes austab elu ja loomist.” Mulle meeldiks seda lauset käsitleda kui pesitsuskunstinäituse motot. Me oleme rahvas, kelle pähe ei mahu see, et pesitsusrahu võiks mitte pidada, kuna elu, st loomine ja munemine, on püha.
Paneme kunstivormi austuse elu ees, aga ka kogu leina, mida me tunneme, kui mõtleme raiete käigus hukkuvatele linnupoegadele ja purunevatele munadele.
Piret Räni
