Istun kännul, päike paistab mõnusalt selga. Kusagil siristab metsvint, mööda lehvib liblikas. Vaatan enda ees avanevat vaatepilti ja püüan selgusele jõuda, mida ma sellest arvan.

Vaade on ju hea, paistab kaugele. On palju valgust. Keset lagedat seisavad mõned kõrged kased ja liigutavad laisalt oksi. Maapinnast on ennast välja upitanud üht-teist rohelist, lõhnab kevade järele. Jalutades peab küll jalge ette vaatama, sest maastik on nõudlik. Kui inimene on sellise maastiku loonud, ju see on siis millekski hea ja vajalik.

Samas näen vaimusilmas ka neid puid, kes võiksid siin veel kasvada, ning kogu muud taimestikku ja elustikku, kes peaks siin toimetama. Kõrbenud jägalat, tihedaks tambitud mulda. Liiga palju infot.

Kasvukohatüüpide järgi liigitatakse metsa väga mitmeks eri tüübiks. Ma ei tea, mitmeks kasvukohatüübiks jaguneb raielank. Loe edasi >>